| |
VALIK HILLE KARMI KIRJUTATUST
|
.jpg) |
Anna mulle oma elu!
Jutukogust „Saame kokku pühapäeval“
Meri on siinsamas. Ma veel ei näe teda, kuid tunnen ta lõhna. See on tugevam kui minust kiretult möödavuhisevate autorivide, kriiksuvate trammide, asfaldi ja betooni lõhn, ainult linnale omane. Kuid see Linn, see minu oma, on teiste linnade seas äravalitu. Mereni ei ole Linna südamest ega teisest, maapoolsest servast, kuigi palju maad, tormiga aga pääseb merevesi mõnikord lausa tänavaile. Meri, too igavese vabaduse kandja, leevendab Linna kitsust ja kitsikust, toob kivide sajandeid kestnud korrapärasusse boheemlaslikku teisitimõtlemist, teeb meeled valla ja äratab kuhugi sinna, kaugele, teisele poole silmapiiri vaatamise ja jõudmise unistuse. Loe veel>
|
| |
Vaata silmapiiri taha
Hille kolumn ajakirjas 60+, detsember 2016
„Kuidas on see ometi võimalik? Kuidas võisid nad nii käituda? Kas nad siis ei teadnud, et... Nad ju PEAVAD aru saama, et...“ Olin liimist lahti. See, mida olin äsja kogenud, ei sobinud mitte kuidagi minu arusaamistega. Olin ehitanud endale aastate jooksul oma maailma, millel olid kindlad raamid ja mille piirest väljumine tundus võimatu. Loe veel >
|
| |
Hei, Härra!
Jutukogust „Saame kokku pühapäeval“
Milline jõle ilm!
Sajab lörtsi, maad ega ilma pole näha. Märjad räitsakad liibuvad vastu aknaklaasi ja varjavad väljavaate. Väljas pole midagi ihaldusväärset. Isegi vana paju laste mänguplatsi ääres on tuule käes kõveras, justkui oleks ta kummardunud platsi kohale, et veenduda, kas tõesti pole seal ühtki jõnglast liiva kühveldamas või liumäest alla sõitmas. Mina näen oma aknastki, et liivakast on tühi ja mu silm ei märka õues isegi täiskasvanuid. Loe veel>
|
| |
Minu meri, kes Sa oled maa peal...
Kirjutatud Euroopa kultuuripealinna Tallinna 2011 e-lugude sarjas „Mereäärsed lood“. Ette kantud kultuuripealinna lõpuõhtul 22. detsembril 2011.
Muidugi kiirustan ma täna Sinu juurde. Mul on Sind väga vaja. Mul on vaja rääkida ja mul on vaja, et keegi mind ära kuulaks. Lähedastele inimestele rääkimisega on teine lugu. Neile ei tohi oma koormat kaela veeretada, nad võivad selle raskuse all painduda või koguni kokku vajuda. Aga Sina, Sa oled tugev ja võimas, Sul on jõudu, Sinus on energiat, Sa oled suur ja usaldusväärne. Loe veel >
|
| |
Investeering inimkapitali
|
| |
Hille kolumn, lühendatult avaldatud ajalehes Äripäev 11. veebruaril 2015
Olin just lõpetanud raamatu „Palle üksinda maailmas“ ettelugemise. Küsisin viieaastaselt poisilt, kes mind kuulanud oli: „Üksinda ilmas elada oleks päris kole, eks?“ Ootasin, et poiss noogutaks nõusolevalt. Tema lõi hooletult käega: „Kui arvuti alles jääks, siis poleks mul maailmas mitte kedagi teist vaja!" Loe veel >
|
| |
Mis jääb alles?
Hille kolumn ajakirjas 60+, mai 2015
Kaks väikest tüdrukut, kes muidu kenasti koos mängisid, ei leidnud ühel päeval enam üksmeelt. „See meeldib m u l l e!“ teatas üks. Teine kinnitas sama veendunult: „Selle saan m i n a!“ Ihaldusväärne s e e polnud miski muu kui vanaema väike kuldne käekell. Kaugelt välismaalt kingitud, nii peen ajanäitaja, et seda ei raatsinud vanaema iga päev käe peale sättida. Loe veel >
|
| |
Kuidas olla nii vägev kui armas ühteaegu?
Hille kolumn ajakirjas 60+, november 2013
„Vanaisa! Sinu vanaema tuli!”
Nelja-aastane poisipõnn tuleb mulle ukselävele vastu, aga kohe hõikab ta selle lause vanaisale ja lippab tema juurde. Loomulikult pole ma tagatoas toimetava vanaisa vanaema, vaid tema naine – põnnil on sugulussuhted seekord pisut sassi läinud. Olgu kuidas on, igatahes paneb poiss rõhu sõnale „sinu”, andes teada, et vanaema talle erilist huvi ei paku. Tema on „vanaisa laps”, seda teavad kõik lähikondsed. Minagi, vanaema, ei tunne end hüljatuna. Mul on hea meel, et nemad kahekesi hästi klapivad – püsimatu mehehakatis, kes pudeliski ei püsi, ja küpses eas rahulik mees. Loe veel >
|
| |
Valguse tulek
Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 12/2011
Mida aasta edasi, seda enam hakkad tema järele igatsema ja tema tasast tulekut märkama.
Kirjutan meelega „tema“, sest on ju valgus me ümber elav, sama elav kui taevas ja pilved, puud ja põõsad, varahommikune kaste suvel või piimjas udu mõtlikul sügispäeval. Valguses on neid kõiki ja enamgi veel – kogu loodust, mille osa meiegi oleme. Loe veel >
|
| |
Lendame lugemispesasse!
Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 11/2011
Oleme teinud patjadest ja vaipadest mõnusa pesa ning end selles sisse seadnud. Koos raamatutega muidugi, sest tegemist on lugemispesaga. Võtame patjade keskel neljakesi istet: algklassilapsed vend ja õde, lasteaiapoiss väikevend ja mina – vanaema. Loe veel >
|
| |
Mida MINA tahan?
Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 10/2011
Järjekorras seistes kuulad tahtmatult teiste ootajate omavahelist juttu pealt, kuigi püüad end välja lülitada.
Kaks naist, ilmselt omavahel tuttavad või sugulasedki, üks umbes minuealine, teine vanem, räägivad argipäevastest asjadest. Ilmselt on nad siin järjekorras juhuslikult üle hulga aja kokku saanud. Loe veel >
|
| |
See kerge tähekoorem
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 9/2011
Mäletan valgeid põlvikuid. Nendeta ei sobinud kodust välja minna, kui ees oli vähegi pidulikum käik. Esimene koolipäev aga oli pidude pidu! Eriti pidulikuks puhuks olid põlvikud, mis põlve alt seoti tuttidega, nii et küljele jäi lehvike. Loe veel >
|
| |
Arrivederci! Nägemiseni!
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 8/2011
Astun tänavale. Sajab. Suvine äike.
Tallinna vanalinn on täis vihmakeepe – need on seljas turistidel, kelle rändehooaeg jätkub. Rühm jaapani pensionäre astub ettevaatlikult mööda vihmalibedaid munakive ja püüab giidil sabas püsida. Järgmisest, itaallastest koosnevast grupist on vaid mõni alles jäänud. Turistide rada ääristavad vanalinnakohvikud on kui virvatulukesed, mis eksitavad teelt keskaegse linna ajalooliste väärtuste poole. Vihmavarjualused rootslased püsivad giidi kuuldekauguses, kuid haigutavad mõnusasti. Nemad pole vist veel ärganud. Loe veel >
|
| |
Kellele meri, kellele mets
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 7/2011
„Oo, suvi!“ õhkame õndsalt, nautides põhjamaist üürikest valgust ja vabadust kõndida paljajalu. „Ja meri!“ lisab keegi, kelle meelest pole suve ilma mereta olemas. „Ja mets!“ kinnitab teine niisama enesestmõistetavalt, sest teda lummab suvise metsa vaikus ja varjulisus. Loe veel >
|
| |
„Tänan, et mu tuju rikkusite!“
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 6/2011
„Tänan! Suutsite mul terve päeva ära rikkuda!“ öeldi mulle teiselt poolt letti.
Iroonilisemat tänu oli raske ette kujutada. Vastasin omalt poolt sama mürgiselt: „Mina tänan teid ka!“ Loe veel >
|
| |
Tärkab ja kasvab kui rohi
Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 5/2011
„Küll sul tuleb hästi välja! Mine peegli ette, vaata, kui ilus sa oled! Väga tubli!“
See oli aastaid tagasi Tallinnas, Nõmme kultuurikeskuse laste võimlemisringi trennis. Treener Anne-Mall Klooren oli kutsunud meid, lapsevanemaid, vaatama, kui ilusad on meie lapsed ja kui hästi nad võimlevad. Loe veel >
|
| |
Päästerõngas elumerel
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 4/2011
„Sul on selg valge!“
„Vaata aknast välja! Jeerum, mis seal küll toimub?!“
„Oi, kas sa tead, mis just praegu juhtus...“
Niisuguste lausetega on kaaskodanikud – lähedased, tuttavad ja kolleegidki – meid ikka ninapidi vedanud. Kui oleme, silmad suured, „uudiseid“ uskuma jäänud, on järgnenud rahulolev hüüe: „Aprill!“ Loe veel >
|
| |
Poolalasti õue?!
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 3/2011
Hommikuti, enne kodunt tööleminekut, on enamasti kiire. Põgus enesekontroll: kas kõik on kaasas? Jah – võtmed, telefon, rahakott, märkmik... Viimane pilk peeglisse: riided istuvad korralikult seljas ja on sobilikud nii silmale kui ilmale. Loe veel >
|
| |
„Tšau siis!“
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 2/2011
Kõrgesse ikka jõudnud elurõõmus daam oli nõutu.„No ma olen nüüd täitsa üksi!“ Ta nooruslik hääl oli mitu tooni madalam ja telefonist õhkus kurbust. Äsja oli ta igavikuteele saatnud viimase omaealise lähedase. Loe veel >
|
| |
Mida roosam kleit, seda...
Hille kolumn ajakirjas Elukiri 1/2011
"Ohh!“ kõlas imestusohe läbi saali.
Oli ka põhjust. Tuntud artist oli hetk tagasi astunud lavale peaaegu tundmatuna!
„Täitsa teistmoodi!“ kahises saal. Oli neid, kelle häälest kostis tunnustus: „Vaat kus! Vahva!“ Ja oli teisi, kes vankumatute moraalijüngritena surusid huuled pliiatspeenikeseks kriipsuks, et nähvata: „Kui jube!“ Loe veel >
|
| |
Lase lahti
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 12/2010
Kuulasin raadio hommikust helistamisringi, mille teemaks oli igatsus. Jutt kiskus vägisi härdameelseks. Eriti jäi meelde vanem proua, kes rääkis, kuidas ta kogu elu on endas kandnud igatsust lapsepõlvekodu järele, mida enam olemas ei ole. Helistaja häälest oli kuulda, kui väga see igatsus olematu järele talle ikka veel haiget tegi. Loe veel >
|
| |
Ma ei taha saada kolmekümneaastaseks!?
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 10/2010
„Ma ei taha kunagi kolmkümmend saada. Kunagi,“ lausub noorsooraamatu „Nullpunkt“ peategelane Johannes isale resoluutselt. Isa muigab ja arutleb, et enne kui poeg arugi saab, on ta kolmkümmend ja siis nelikümmend ja siis saab vanaisaks ja.... Loe veel >
|
| |
„Räägi, kuidas...“
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 8/2010
„Vanaema, sa ei loendki mulle eile!?“
Pettumus kostab sõnadest, millega kolmeaastane poisipõnn hommikul ärkab. Et ta lugenud asemel omakeeli loendki ütleb, ei vähenda etteheidet põrmugi. Päevast väsinuna olin muidu tavalise lubaduse eelmisel õhtul tõesti täitmata jätnud. Loe veel >
|
| |
Miljon OMA õnne
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 6/2010
Olen kord intervjueerinud noort meest, kes mu küsimusele, mis teda ajendab narkootikume tarvitama, vastas: „Ma tahan olla õnnelik!“ Kui arvasin, et õnneni jõudmiseks on teisigi teid, oli ta kategooriline: „Jah, aga miks minna ringi... Loe veel >
|
| |
Kallim kui kuld
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 4/2010
„Kuidas ta küll elus hakkama saab?!“
Noor ema on nõutu. Tema väike poeg on liiga usaldav! Lasteaeda kaasa võetud moodsa mänguasja, punase Bakugani asemel oli nelja-aastane poiss õhtul koju toonud hoopis teist värvi ja katkise, ise aga seletanud: „Robi andis enda oma mulle ja ütles, et see on palju tugevam!“ Loe veel >
|
| |
Puuoksana keset heeringaparve
Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 2/2010
Olin asjad kokku korjanud ja pakkinud, kõik tarbetu ära visanud ja ruumi koristanud. Istusin tühja laua taga ja tundsin, kuidas mind valdas vastupandamatu kurbus. Ma ei tahtnud ära minna hoonest, kus olin töötanud üle kümne aasta. Loe veel >
|
| |
Miks ma kirjutan kogupereraamatuid
Ettekanne ETV seminaril, mai 2008
Kuidas kõik algas
Kõik algas sellest, et mu vanema tütre Tiina vanim poeg Märten, ta võis olla umbes kolmene, lunis: „Linna-Ana, räägi, KUIDAS sa väike olid!“ Oli üks harvu päevi, mil ma muude tegemiste kõrvalt sain olla koos lapselastega, keetsin süüa, käed supikulbiga kinni, nii et raamatut ette lugeda või loomamänge mängida ma parajasti ei saanud. Hakkasin rääkima. Kõigepealt tuli meenutada, siis aga mälupildid muudkui tulid ja neist said jutud. Loe veel >
|
| |
Minutil on mitu iga
Ajakiri Eesti Naine november 2008
Hommikuses liiklusummikus tegin otsuse, et ei lähe ma närvi ühtigi. Keskendusin aknatagusele vaatepildile. Selles ei pidanuks olema midagi uut, sest olin sama tänavat pidi sõitnud iga päev. Aga nüüd, kui jõnkshaaval edasi liikuva bussi aknast rahulikult välja vaatasin, nägin ümbrust justkui esimest korda. Tänavaäärne kahekordne kivimaja oli saanud värske krohvikatte. Välisuks nägi uhke välja. Loe veel >
|
| |
Luik
Üks jutt kogumiku "Midagi head" 25st loost
Vabadus algas altpoolt. Jalgadest. Kui jalad pääsesid liikuma, siis tõusis nendest õhkuv kergus ülespoole, hakkas liblikana lendlema kõhus, läks edasi mööda selga, jõudis käteni, sealt kuklani, kuni pea muutus sulgjaks ja täitus värske, männiokaste ja mere järele lõhnava õhuga, mida naine mõnuga sisse hingas. Tuuli liikus ja jõi õhku suurte sõõmudega nagu allikavett. Loe veel >
|
| |
Kadunud kinga otsimas
Postimehe ja Kuku Raadio essevõistluse võidutöö, Postimees, 29. august 2006
Ma olevat oma kinga Tallinna Stroomi randa kaotanud. Nii rääkis mu ema, kes minuga seal jalutamas käis. Mina, tollal aasta-paarine inimesehakatis, põtkinud vankris ja küllap nii kukkunud lapseking märkamatult kaldaliiva. Ema küll otsinud, kuid asjatult. Sellest jalutuskäigust on möödas enam kui pool sajandit. Tollal, sõja järel, polnud Stroomi enam Eesti Vabariigi aegne lemmikplaaž, kuid oli siiski turvaline linnalähedane jalutuspaik. Loe veel >
|
|
|