Minu meri, kes Sa oled maa peal...

Kirjutatud Euroopa kultuuripealinna Tallinna 2011 e-lugude sarjas „Mereäärsed lood“. Ette kantud kultuuripealinna lõpuõhtul 22. detsembril 2011.

Muidugi kiirustan ma täna Sinu juurde. Mul on Sind väga vaja. Mul on vaja rääkida ja mul on vaja, et keegi mind ära kuulaks. 

Lähedastele inimestele rääkimisega on teine lugu. Neile ei tohi oma koormat kaela veeretada, nad võivad selle raskuse all painduda või koguni kokku vajuda. Aga Sina, Sa oled tugev ja võimas, Sul on jõudu, Sinus on energiat, Sa oled suur ja usaldusväärne… 

Vaata, juba ma tulen!  Astun hoogsa sammuga. Tulla ei ole ju palju. Ma elan linnas, kus Sinuni pole liiga pikk maa. Võin astuda põhja, itta või läände, üksnes lõuna poole minnes oled Sa kaugemal ja ma pean Sinuga kohtumiseks läbima teisi maid ja rääkima teistes keeltes. Aga kui võtan suuna põhja poole, siis oled Sa mul peaaegu siinsamas, koduukse all ootamas. 

Oo, näed, ja juba ma olengi kohal! Tere, Sina suur ja võimas... ja vägev ja ilus! Täna oled Sa tõeliselt kaunis, sest Sa ei seisa tüünelt paigal, vaid oled otsustanud tantsu lüüa, partneriks sõber Tuul. Ma seisan ja hingan Sinu lõhna. Sa oled nii lähedal – ja samas nii kaugel. Sa oled nii elav ja samas hoopis teistsugune kui mina, inimlaps. 

Oot-oot, mida ma näen seal, Sinu haardes? Kas Sul on tõesti täna mulle mingi üllatus? ASI, kingitus, mida saab silmaga näha ja käega puudutada ja mis midagi maksab? 

Jaa. Lainete vahelt näitad Sa mulle RAHATASKUT, mille Sa Tuulega tantsides oled kaldale uhtunud. Loomulikult pole see Sinu oma – Sulle ei kuulu õieti ju mitte midagi, see on lihtsalt üks asjadest, mida Sa oma nähtamatutes sügavustes peidad sadu ja tuhandeid. Neid satub Sinu haardesse juhuslikult, kuid vahel võtad Sa neid ka jõuga. Siis, kui sõber Tuul Sind tagant kihutab ja Tormiks hulludes sunnib Sind haarama seda, mis tegelikult Sulle ei kuulu. Seda, mida inimesed tulevad Sinu juurde otsima, mille kadumise kohta Sinult aru pärima. 

See rahatasku siin on ju samuti võõras, seegi pole Sinu oma. Ega minugi. Kuid Sa pakud seda mulle nii ahvatlevalt. Kas ma..? Oota nüüd väheke, pea-pea, ma ei ulata veel seda enda kätte võtma. Ma seisan ju kõrgel kaldarinnatisel – et kingitust kätte saada, pean ma siit alla tulema, Sulle lähemale, suisa Sinu embusesse. 

Oota-oota, ära libista raha veel kaldakivilt vette tagasi, ma olen ju siinsamas, väga lähedal! Kohe ma ulatan võtma! Ma tulen! Palun, ainult mõni minut veel! Juba ma tulen, näed ju, torman kaldaveerelt alla, nii nagu jalad võtavad! RAHA on ometi RAHA – ja selles taskus ON raha, ma ju näen seda, kui Sa tasku vahepeal avad! Sa ei tohi seda niisama enese kaissu tagasi haarata! Sinul pole rahaga mitte midagi peale hakata! Kas kuuled? Hoia nüüd pisut tantsuhoogu tagasi ja vaigista oma sõpra Tuult. 

Kuule ometi, mida ma Sulle hüüan! See on RAHA, kas kuuled, seda on INIMESTEL vaja! Ja mina olen INIMENE! Mul on raha kohe ja hädasti vaja! Veel kaks minutit, no palun, ma anun Sind, ära pühi seda rahataskut kaldakivi pealt oma sügavustesse tagasi... 

Soh, näed nüüd, ma olengi kohal. Täpselt selle kivi juures kaldanuki all. Ma jõudsin, kas näed? 

Aga... kus on siis rahakott? Miks ma seda enam ei näe? Alles, alles pool minutit tagasi oli see ju siin, peaaegu minu käeulatuse kaugusel! Sina võtsid ta otse mu silme ja käe eest. Sina, häbitu! Sa oled vastik, mu sõber. Sa ei armasta mind täna. 

Ma olen pettunud ja nördinud. Mul oli seda raha nii väga vaja. Ma ronin tagasi sinna üles, järsule kaldanukile rannamänni alla, kust ma hetk tagasi alla tormasin. Ma lähen nüüd aeglaselt, samm sammu haaval. 

Olengi tagasi. Toetan selja vastu männi krobelist tüve. Ma kuulen, kuidas mu süda lööb. Isegi läbi Sinu ja Tuule tantsu kuulen ma enese südant. Miks teed Sa minuga täna niisugust nalja? 

Ma seisan ja tunnen, kuidas männipuu jõud voolab minu sisse, minu verre. Ma ei kuule enam oma südant. Ta on jäänud vaiksemaks. Ma ei mõtle enam rahast. Jah, Sul on õigus – ma olin hetkeks unustanud, miks ma Sinu juurde tulin. Ma ei tulnud ju Sinu käest raha küsima. Pealegi võõrast, ei tea kellele kuuluvat raha. 

Sina ei ole pank ega tööandja. Sina oled enamat. Sa oled sõber ja pihiisa, kellega saab rääkida ja kes oskab kuulata. Ilma et Sa minu keeles minuga kõnelda oskaksid, saad Sa minust siiski aru ja annad mulle vastuse. Oled alati andnud. 

Sina oled MERI. Mu parim sõber, kelle häält ja nägu tunnen ma lapsest saadik. Mina, Sinu lähedal sündinu ja kasvanu. Minu meri, kes Sa oled maa peal...