„Räägi, kuidas...“

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 8

„Vanaema, sa ei loendki mulle eile!?“
Pettumus kostab sõnadest, millega kolmeaastane poisipõnn hommikul ärkab. Et ta lugenud asemel omakeeli loendki ütleb, ei vähenda etteheidet põrmugi. Päevast väsinuna olin muidu tavalise lubaduse eelmisel õhtul tõesti täitmata jätnud.

Poisu pettunud häält kuuldes tundsin end täbarasti. Ma ju teadsin, et unejututa ei tule mu tütre Tiina peres väiksematele und. Multikas ja arvutimäng, olgu küll ahvatlevad, taanduvad õhtuse lugemise ees ja koos lastega saavad ema või isa, vahel ka meie vanaisaga, raamatumaailma ukse lahti lükata. Muinasjuttude, piraadi- ja printsessilugude kõrval on mu tütrelastel võtta ka oma vanaema kirja pandud jutud –  robot Robini ja Kristjani, Joosepi, Jaagupi ja jõuluvana ning Ingli-nimelise tüdruku lood.

Kõik algas sellest, et mu vanema tütre tollal koolieelikust poeg hakkas lunima: „Räägi, kuidas sa väike olid!“ Hämmastusega nägin, kuidas poiss huviga kuulas ega uskunud: „Telekat ei olnud üldsegi?! Ja multikaid ei olnud?! Ja kuidas te linna saite, kui teil isegi autot ei olnud?! Mis teil siis ÜLDSE oli?“  Meil olid isemoodi armsad asjad ja muidugi RAAMATUD, mis tõid pisikesse elamisse kogu maailma.

Kui need jutud olid andnud suurepärase võimaluse tütrepoja ja minu kahekõneks, siis mõtlesin, et kirjutamisega leiba teeniva inimesena võiksin lood kirja panna. Need ilmusidki mõne aasta eest pealkirja all „Väike vahva vanaema“. Värvilised pildid joonistas juurde mu noorem tütar Reet Helisabeth, tollal sisekujundustudeng. Esimesele kogupereraamatule tuli riburada rohkema fantaasiaga lisa. Vanaemalood aga olen kirjutanud sooviga, et teised väikeste laste vanaemad loeksid mu jutte oma väikestele võsudele ette, siis aga hakkaksid ise meenutama ja rääkima. Nii sünniksid uued, iga pere OMAD lood.

Tänavu kevadel Tallinnas toimunud Balti raamatumessi ühes vestlusringis räägiti Mart Laari ja Imbi Paju, oma vaimustavast vanaemast kirjutanud Sofka Zinovieffi ja ajaloolaste osalusel suurest ning väikesest ajaloost, st mineviku kirjeldamisest  inimeste mälestuste kaudu. Kuid väike ajalugu ei pruugi olla alati traagiline. Mäletamist ja edasiandmist väärib ka sõjale ja küüditamistele järgnenud nõndanimetatud tavaline elu. Suur ajalugu võib koolitunnis minna ühest kõrvast sisse ja välja, distants kunagise ja praeguse vahel võib olla liiga suur ja kirjapandu liiga „kuiv“. Meie, tänased viie- või kuuekümneaastased vanavanemad, saame teha ajaloo lastelastele elavaks, sest elavatena kanname ajalugu enestes. On kasulik meenutada ja rääkida ka meie eneste pärast – et oskaksime tänast paremini hinnata ega muutuks kibestunud ja kiuslikeks vanainimesteks.

Vanavanema jagatud elutarkuski pole kurjast. Kes muu peaks pisukest õpetust jagama maailmas, kus väärtuste pingerida on lootusetult segamini? Pole midagi lahti, kui räägitu või kirjutatu meenub alles aastate pärast. Meile jääb teadmine, et seda, mida peame õigeks, ei vii me endaga igavikku. Nii jääb alles ka unelaul „Vaikne õhturahu...“, mida kuulsin oma emalt, laulsin oma lastele ja mis nüüd on selge kuueaastasel Leelol, kes teab, et viisi, sõnu ja mõtet noorematele üha edasi andes ei kao see laul kunagi.

Juttude rääkimine, koos laulmine või lugemine loob suurimat luksust – aega. Raamatut kätte võttes ütleme enesele: „Ma võtan lapsega koos lugedes aja maha, väike inimene vajab mind rohkem kui palgatöö või argitoiming.“ Elukogemusega saame anda lapsele vast veidikegi turvalisust maailmas, mis pöörleb kui pöörane. Häda vaid, et meie, tegusad vanavanemad, pöörleme samuti oravarattas...

Hiljutises uuringus tõdeti, et Eesti peredes räägitakse lastega hoopis vähem kui Põhjamaade kodudes. Mõistagi ei ole raamatute lugemine ja kirjutamine ainus tegevus, mis põlvkondi ühendab. Omavaheline suhtlemine sobib mis tahes tegevuse – olgu sokikudumise, puunikerdamise või koogitegemise –  juurde. Eesti vanaisad, tõsised Vargamäe Andresed, võiksid veel kas või vanuigi kõnelemise selgeks õppida ja meie, vahvad vanaemad, kasutada vähem keelavat või käskivat kõneviisi.

Kui leiaksime rohkem aega koos lugemiseks ja omavaheliseks rahulikuks jutuajamiseks, siis vast oskaksid lapsed kord vastata küsimusele, mis välgatas ühes Facebooki reklaamis: „What’s in your mind?“

Mis on sul mõtteis? Mida sa arvad?

Pole kindel, kas üksnes Facebook aitab vastust leida.