Mida roosam kleit, seda...Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 1 / 2011 „Ohh!“ kõlas imestusohe läbi saali. Oli ka põhjust. Tuntud artist oli hetk tagasi astunud lavale peaaegu tundmatuna! Artisti nägu kroonis nüüd tume poisipea. Vaataja silma paitas dekoltee, pikkade pükste asemel kandis lavale astunu hoopis miniseelikut ja – oh heldeke! – selle all kogunisti heleroosasid retuuse! „Täitsa lahe!“ sosistas parimais aastais mees mu kõrval publiku seas. „Noojah, mida vanem eit...“ venitas samaealine naine mu selja taga. Mulle tuli meelde paari aasta tagune bussis kuuldud kahekõne, milles kaks parimas eas daami omavahel peaaegu riidu läksid. Teemaks oli telesaade „Tantsud tähtedega“. „Sa kujuta ette, TEMA läheb sellesse saatesse!“ ahastas üks proua, pidades silmas tollast vanimat tantsijannat. Teine naeratas ja ütles: „Aga see on ju nii tore! Ja vaata, kui hästi tal välja tuli! Kui mind oleks tantsima kutsutud, oleksin läinud iga kell!“ Nii või naa on eelkirjeldatu ühine märksõna MUUTUS ja sellesse suhtumine. Muutumised, muudatused ja muutused on tülikad ja tüütud. Mida vanemaks saame, seda enam nii tundub. Isegi oma toas voodit või diivanit teise kohta tarida näikse mõttetu. Tavaliselt on hea toetuda sellele või kellele, mis või kes on teada või tuttav. Isegi sissekäidud teerada on kergem astuda kui uut ette võtta. Uue kartust toetab meie aju, mis on talletanud harjumusliku nagu tuttava, heatahtliku või kogunisti sõbraliku mustri. Harjumused on meid nagu kalu on oma võrku püüdnud ega taha lahti lasta. Kui mu kodu lähedal asuv bussipeatus paarisaja meetri võrra kohta vahetas, nii et pidin sinna minema teisest põiktänavast, siis astusin hommikuti ikka vapralt vana teed! Läks paar nädalat, enne kui aju uue mustri sisse kudus. „Mis siis?“ võidakse küsida. „Kes mind sunnib muutuma, kui ma ise ei taha?“ Ega sunnigi. Ainult et elu, mis on alati olnud muutuv (sest muidu ta ju polekski elu, vaid rahupaik kalmistu!), on saanud erilise muutusehoo. Piisab vaid hommikuti keerata raadio- või telerinuppu, kui muudatusi sajab kõrva ja silma nagu lund taevast. On kergem, kui nendega kaasa läheme. Muidugi mitte heaks kiites vägivalda ja kisklemist, mida meedia samuti iga päev vahendab, vaid kuidagi teisel viisil. Sisemiselt. Olles valmis headeks muudatusteks, valmis vastu võtma seda, mida veel pole kogenud. Kui endale roosat kleiti ja roosasid retuuse ei ihka, siis miks peaksime need välja naerma inimese seljas, kes nendest rõõmu tunneb ja nendes päris hea välja näeb? „Miski siin ilmas pole vihastamist, vaid imestamist väärt!“ – see ütlemine aitab, kui tekib tahtmine suunurgad kriipsuks kokku tõmmata ja „asjad paika panna“. Muidugi, maailmas on asju, mis vajavad tõsist hukkamõistu. Kuid loodetavasti on meil, küpsesse ikka jõudnutel, piisavalt oidu, et saaksime aru, mis on see, mida mingil juhul heaks kiita ei tasu. Ennast muuta saab aga lõputult. Saab jätta virisemise ja vihastamise, sest sellega ilma ei küta. Küll aga saab ennast – ilma väliseid mõnuaineid kasutamata! – sisemiselt soojaks kütta, nii et see soojus naeratuseks muutub. Tõsisemalt võttes võib uus algus olla ka tervenemine pikast haigusest või läbielatud leina lõpetamine. Ja kui sisemine muutus tundub esialgu ilmvõimatu, siis – alustagem välisest! Tõstkem diivan akna alt seina äärde või otsigem kapist mõni kübar või pluus või kleit (äkki ongi see rõõmsalt roosa?), mida ammu pole kantud. See on kindla peale moes, sest mood teeb ju ringe nagu päikegi! Ja millal veel oleks õigem aeg alustada kui aasta alguses? |