Puuoksana keset heeringaparve

Olin asjad kokku korjanud ja pakkinud, kõik tarbetu ära visanud ja ruumi koristanud. Istusin tühja laua taga ja tundsin, kuidas mind valdas vastupandamatu kurbus.

Ma ei tahtnud ära minna hoonest, kus olin töötanud üle kümne aasta.

Sain aru, et minek on paratamatu. Nii oli otsustatud ja uus koht oli kindlasti kordi ja kordi parem. Mõistus teadis seda, aga tunded ajasid oma joru.

Sellistel puhkudel on kasulik mõistusele gaasi lisada ja tundeid pidurdada.

Istusin ja käivitasin mõistuse. Mõistus ütles, et kolimine on normaalne ja vaevalt on keegi sellest kunagi pääsenud. Pealegi ei pidanud ma seekord lahkuma üksinda, uude majja läksin koos kolleegidega. Olin vahetanud töö- ja elukohti ju varemgi, mõnest töökohast pidanud lahkuma ka üksinda ja teadsin, et muutumine ülepea käib elu juurde.

Juba antiikaja filosoof Herakleitos tõdes, et kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda pole võimalik – järgmisel hetkel on jõgi juba uus, muutunud.

Elu on nagu pall, mida tuleb pidevalt põrgatada. Rahu on alles kalmistuaias – kui sealgi, sest teispoolsuse kardinate taha pole meile antud näha.

Meenutasin arvukaid seminare ja koolitusi, kus olin pidanud osalema. „Tänapäeval pole organisatsioon nagu puu, millel kindlad juured all. On hoopis heeringaparv, mis peab olema valmis igal hetkel muutma suunda ja end tuule ning hoovuste järgi seadma. Niisamuti pole töötaja puuoks, vaid nagu suure parve heeringas, valmis liikuma, pöörduma, muutuma!“

Lektor, kes heeringaparvest rääkis, tegi seda veendunult, isegi vaimustunult. Tollal heeringaparve-ideoloogiasse skeptiliselt suhtudes on see mulle hiljem üha ja üha meenunud ning olen pidanud tunnistama, et nii ongi. Veel enam – mitte üksnes töötajana, vaid ka muus igapäevaelus peame olema suunda muutvad „heeringad“.

Ometi on inimene loodud nii, et valikuvõimaluse korral oleks enamik meist siiski oksad juurtega maasse kinnitunud puul. Paigalpüsimise soov on meis sündimisest peale. Elu esimest suurt muudatust – kodunt lasteaeda minekut –  elab väike inimene sügavalt üle. Emad teavad, et lapsele tasub kaasa anda mõni armas  koduese, siis läheb võõra keskkonnaga harjumine hõlpsamini.

Mu noorem tütar astus hommikuti lasteaeda, koduvoodi padi truult kaenlas...

Muudatustega aitavat harjuda kas või  pisiasi, et tavapärases koosolekuruumis ei istuks iga osaleja alati ühel ja samal toolil, vaid valiks iga kord uue koha. Ometigi otsivad mu noored kolleegid ikka OMA koosolekutooli üles ja mõnigi kord naerame koos selle muutumisteooria üle. Muudatustega õpitakse maast-madalast küll harjuma, kuid vananedes hakkab õpitu taas ununema. Miks muidu on vanemal inimesel nii raske ette võtta korterivahetust, kuigi üleliigseks muutunud ruutmeetrid nõuavad asjatult raha. Miks muidu on nii raske loobuda asjadest, mida pika elu jooksul on kappidesse ja panipaikadesse kogunenud.

Elu muutliku olemuse ja inimese igatsuse vahel millegi kindla järele on seega vastuolu, mida peame eluaeg ületama, leides liikuva ja muutuva kõrvale midagi, mida hoida ja millele toetuda. Mis see on, on igaühel oma.

Tol kolimispäeval leidsin oma töölaua sahtli põhjast kuldsele paberile kirjutatud ja mulle mingiks tähtpäevaks kingitud kellegi targad sõnad: „Tervita päikest. Hinga sügavalt. Pane keegi naeratama. Märka kellegi silmades hinge. Hinda iga päeva kui imet. Lehvita linnule. Ütle kellelegi, et hoolid temast. Soovi Jumalale head ööd.“

Taipasin, et nii Herakleitose kui ka tänapäeva turunduslektori õpetustest ja vägevasti muutunud maailmast meie ümber hoolimata polnud ma kuigi palju muutunud, olin oma SISEMUSES täpselt samasugune nagu mu Herakleitose-aegne ülikauge eelkäija.

Need sõnad olid tol päeval mulle padja eest.

Ja uues majas on tõesti teistmoodi, avar ja ilus.