Minutil on mitu iga

Ajakiri Eesti Naine november 2008

Hommikuses liiklusummikus tegin otsuse, et ei lähe ma närvi ühtigi. Keskendusin aknatagusele vaatepildile. Selles ei pidanuks olema midagi uut, sest olin sama tänavat pidi sõitnud iga päev. Aga nüüd, kui jõnkshaaval edasi liikuva bussi aknast rahulikult välja vaatasin, nägin ümbrust justkui esimest korda. Tänavaäärne kahekordne kivimaja oli saanud värske krohvikatte. Välisuks nägi uhke välja. Maja tagant paistis armas aed. Ja milliseid suuri punaseid õunu kandis selle aia õunapuu! Hämmastusega nentisin, et ma polnud seda varem märganud. Mul oli ju alailma kiire.
Kord kevadel metsa sattudes märkasin, kui ilusad on pohlaõied. Olin seni metsas käinud ikka vaid asja pärast, sügisel seenel või marjul, mitte niisama lonkimas. Enne jaani oli ju alati nii kiire.
Ükskord talvel jäin täistuisanud kõnniteel vanainimese järel kõndima. Lumi oli nii sügav, et sissekäidud kitsukeselt rajalt ei tihanud kõrvale minna. Pidin astuma aegamisi, jalg-jala ette, nagu mu ees kõndiv vana naine. Kuidas aeg mõne minutiga pikenes! Polnud muud teha, kui enda ette vaadata ja imestada, kui säravalt puhas oli äsja sadanud lumi. Isegi linnas! Ma polnud seda varem märganud. Alati oli nii kiire.
Kord lõuna ajal sain vankrieas lapselapse taas tunnikeseks enda hoolde, et ema ei peaks pisikest ametiasutusse asjaajamisele kaasa võtma. Ilus ilm lubas vankriga pargis mitu tiiru teha ja vahepeal pingil jalgu puhata. Mida kõike nägin ja kuulsin ma linnasüdames, kust olin iga päev läbi tormanud – kiire ju! Nüüd võisin teosammul vankrit lükata, tänavamuusikuid kuulata, mu kõrvale pingile istunud võhivõõra turistiga rääkida. Oli aega märgata ja kuulata. Minutil oli pikkust rohkem kui tööpäeva koosoleku- ja ülesanneterütmis.
Aeg on objektiivne, kõigile ühesugune ja arvudes väljendatav mõiste. Tundi mahub 60 minutit, ööpäevas on 24 tundi ehk 1440 minutit, kuus enam kui 40 000 minutit jne, jne. Ometi oleme tajunud, kui subjektiivne võib olla aeg. Kui mitme ea ehk pikkusega võib olla üks minut, päevast, kuust või aastast rääkimata. Aja kulg on suuresti enda teha niisamuti, nagu kõik ümbritsev võib olla kas hall või värviline, halb või hea, rõõmus või kurb olenevalt su enese tujust, meeleseisundist, olukorrast, vanusestki.
Vanainimestega koos olles tunduvad minutid pikemad. Lastega on sama lugu – kuigi tegemist nendega jätkub, on siiski mahti vaadata ja märgata. Küsimiseas lapse pärimised võivad olla niisugused, millele ei oska vastata järele mõtlemata, aega võtmata. Teismelise minut aga võib olla mõnikord lühem kui silmapilk.
Kui pikk on siis keskealise inimese aeg? Lapseks tagasi enam ei pääse, kuid vanuriaastateni, kui elu antud, jääb tublisti aega. Kui palju aga? Millal muutub minut pikemaks?
Kes loomult tegutseja ja kiirustaja, sel ei pruugi seda ealeski juhtuda. Tegijast jääb jälg, tegijad teevad mõtted tegudeks, annavad elule värvi ja kiirus on tihti tegutsemise sünonüüm.
Kuid kui tahad näha ja märgata ning end laadida, tasub minutit teadlikult pikendada.
...Hommikul hõiskab äratuskell. Päeval telefon. Sõnum on üks:” Kiire!”
...Hiigelplakat tänaval kutsub: „Ole kiire!” Allpool on kirjas tegevusjuhised.
...Kodupostkastist avastan järjekordse reklaamikataloogi, mõistagi müügimeelitusega: „Kiiretele tellijatele!”
Kiirusta aeglaselt, ütleb sisetunne.