Anna mulle oma elu!

Jutukogust „Saame kokku pühapäeval“

Meri on siinsamas. Ma veel ei näe teda, kuid tunnen ta lõhna. See on tugevam kui minust kiretult möödavuhisevate autorivide, kriiksuvate trammide, asfaldi ja betooni lõhn, ainult linnale omane. Kuid see Linn, see minu oma, on teiste linnade seas äravalitu. Mereni ei ole Linna südamest ega teisest, maapoolsest servast, kuigi palju maad, tormiga aga pääseb merevesi mõnikord lausa tänavaile. Meri, too igavese vabaduse kandja, leevendab Linna kitsust ja kitsikust, toob kivide sajandeid kestnud korrapärasusse boheemlaslikku teisitimõtlemist, teeb meeled valla ja äratab kuhugi sinna, kaugele, teisele poole silmapiiri vaatamise ja jõudmise unistuse. Loe veel

Meri on tänagi siinsamas. Olen vaevalt trammilt maha astunud ja sõidutee ületanud, tundnud mõne viivu mere lõhna ja siis juba näengi teda ennast. Mõnekümnest meetrist piisab, et Linn jääb minust maha, ma ei vaata seljataha, vaid astun edasi. 

Ma olen nagu kutsikas, kes toast pääsedes sirutab koonu taeva poole ja nuhutab puhast ning värsket õhku.

Asfalt lõpeb. Enam ei ole turvalist kõnniteed ega paista teeradagi, mis on mattunud öösel sadanud varakevadise lume alla. Võib-olla tunnevad mu saapatallad lume alt kordi ja kordi käidud teeraja ära, võib-olla mitte. Mina üksnes tean, et lume all on rada olemas ja et see viib mereni. Eksida pole võimalik, kõik on siinsamas. Trammirööpad kriuksuvad isegi siis, kui seisan näoga mere poole ega vaata selja taha. Meri on siinsamas, Linn on siinsamas. 

Aga inimesed on jäänud maha. Trammidesse, bussidesse, ostukeskustesse, kinodesse, kohvikutesse, kodudesse. 

Seda ma ju tahan. Ma tahan, et nad minust maha jääksid. Täna olen ma neist, ka kõige armsamatest, tüdinud. Et inimesi armastada, pead nende juurest mõnikord ära minema – kas või tunniks, kas või paariks, kas või mõneks minutiks. Mõnikord tunned vajadust neid südamest vihata – kas või tunnikese või paar, kas või mõne minuti. Pead kaugenema ja vihkama, et neid uuesti armastada ja nende seltsi ihata. Armastusel ja vihal on samad juured sinu sees – erineb ainult see, mis juurtest kasvab ja on väljapoole näha. Viha juurtest kasvab mürgimari ja armastusest valge liiliaõis. Võib-olla. Siis, kui oskad juuri, mis on su enese sees, õigel ajal ja parajalt kastmisega kosutada.

Olen jõudnud kalda ja vee piirile. Ees pole enam midagi peale mere enese, isegi laevu mitte. Sadam jääb vasakule, kuid ma ainult tean, et see on seal, mu silm ei ulatu maanurga taha sadamat ega seal seisvaid laevu nägema. Ma näen silmapiiri ja sedagi vaid aimamisi, sest piimjas udupäevas, nagu tänane on, sulavad taevas ja meri seal kuskil kaugel kokku, valgeks uduks, mille taha silm enam ei ulatu. 

Ei ühtki inimest. Kui hea! 

Milline vabanemistunne – ja kui raske on sellest aru saada, kui igatsed ja ootad: tuleks kord juba keegi! Või helistaks ja pakuks: „Saame kokku!“

Vahel on üksindus ihaldatavam kui kõige kosutavam kohtumine, kallim kui  kogu maailma kuld. 

Siiski. Kui astun edasi, märkan kivil istumas naist. Lähen naisest mööda, aga tema ei märka mind. Ta ei vaata minu poolegi. Tal pole mind vaja. Võib-olla tahab temagi minu, võõra, jätta märkamata? Olla eemal inimestest ja siiski mitte üksinda. Merega.

Märkan, et naine hoiab käes roosi. Valget roosi. Kaugelt ma seda ei märganud, sest ümberringi on kõik valge – äsja sadanud lumi, piimjas uduvine, ja üleni pilvises taevaski on hall värv segunenud valgega. 

Ma ei tea, mis või kes seob naist selle lillega. Kas on see inimene, kellest ta kõigest hingest tahtis eemale või on see too, kelle juurde ta igatses, kuid kes ei tahtnud temaga oma elu jagada? Kas roos on kohtumise või igaveseks lahkumise märk? 

Ma astun mööda kaldariba edasi. Nüüd pole enam kedagi näha, ei mu ees ega taga.

Olen täiesti üksi. Kuulen, kuidas mu saabaste sammud sumbuvad pehmesse, otsekui munavalgevahusesse hõredasse lumme. 

Linn jääb seljataha. Tunnen joovastust üksindusest ja vabadusest. See on, mida nii kaua olen ihanud. 

Seisan nüüd näoga mere poole. Kõik, mis on jäänud maha, on selja taga. Lõpuks olen ma ihuüksi. Mina. Nii elus. Nii joovastunud kiirest kõnnist. Valmis merele pihtima, temaga ennast jagama. 

Mul ei ole vaja sel hetkel ühtegi inimest. 

Ja äkki tunnen ma, et keegi seisab mu selja taga. Ma ei ole kuulnud, kuidas too keegi tuli. Ma ei kuule praegugi veel ta samme, hingamistki mitte. Ma ei kuule, et mu selja taga oleks keegi. 

Aga ma TUNNEN, et mu selja taga on keegi.

Ma ei julge selja taha vaadata. Siis teen seda – järsku, ühe hetkega.

Ma ei arvanud, et TEMA on mulle nii lähedal! Seisan nüüd seljaga mere poole ja olen temaga peaaegu vastastikku. Ma näen ta nägu, isegi iga kortsu selles. 

Inimene. Mees. Täiesti võõras.

Ta sirutab käe mu poole ja nõuab: „Kõik siia!“

Vaistlikult surun käekoti vastu rindu. Seal ongi ju KÕIK: mu raha, mu telefon, mu võtmed, mu kreemitops ja huulepulk, mu isikutunnistus ja hunnik kliendikaarte, mu…

See mees on varas. Hulgus ja varas. Mul pole selles vähimatki kahtlust.

Kuid mees, nähes, kuidas ma käekotti vastu rindu surun, raputab pead: „Ei, mitte seda!“

„Mida siis?“ tahaksin küsida, kuid ei saa sõna suust. „Mida siis? Mida siis?“ taob mu peas üha kiiremini. 

„Ma tahan sinu elu!“ ütleb mees. 

„Minu elu?!“ 

Ma ei teagi, kas ma küsin seda kuuldavalt või kostab see küsimus valjult üksnes minu peas.

Mida peaks see mees peale hakkama minu eluga? Tahtma minu elu, kui ta ei taha ühtki sellest KÕIGEST, mis on varjul minu käekotis, mida ma ikka veel meeleheitliku jõuga vastu rindu surun. 

„Ma ei taha su elu niisama,“ ütleb mees rahulikult. „Ma annan sulle midagi vastu.“

„Ma ei taha!“ vastan – ja jälle ei tea ma, kas teen seda kuuldavalt või kostab see lause üksnes minu enese sees. „Mitte midagi ma ei taha!“

„Ma annan sulle vastu oma elu,“ ütleb mees. Ütleb rahulikult ja kiretult, nagu pakuks ta suitsu peale tuld või juhataks teed lähimasse trammipeatusesse.

Seal me nüüd seisame. Kahekesi piimjas udus, halli mere ja hallide kivide keskel. Linn on siinsamas. Vaid mõnisada meetrit ja võsatukk lõikavad meid ära Linnast. Ja inimestest. Neist, kelle juurest ma nii väga tahtsin ära.

Tahtsin ära, et saaksin neid uuesti armastada.

Ma ei tea sel hetkel, mis minust saab. Ma ei tea, kes on see mees ja mida ta minust tahab. 

Ma tean ainult seda, et minu elu on mulle armas. Ma armastan ennast nii väga. Sest muidu ei saa ma kedagi ega midagi armastada. Ka oma Linna mitte.