Tärkab ja kasvab kui rohi

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 5/2011

„Küll sul tuleb hästi välja! Mine peegli ette, vaata, kui ilus sa oled! Väga tubli!“ 

See oli aastaid tagasi Tallinnas, Nõmme kultuurikeskuse laste võimlemisringi trennis. Treener Anne-Mall Klooren oli kutsunud meid, lapsevanemaid, vaatama, kui ilusad on meie lapsed ja kui hästi nad võimlevad.

Istusime ja vaatasime ja tundsime rõõmu. Need kiidusõnad aga ütles treener rühma kõige ümaramale tüdrukukesele, kellega võrreldes nii mõnigi teine oli tema kõrval palju siredam ja sihvakam. Kuid tema, too ümarake, tegi trenni kaasa kogu hingega ja treener märkas ta pühendumust.  

Kiidusõnade peale läks tüdruk suurele seinapeeglile lähemale ja vaatas ennast. Nägin, kuidas ta säras, ta liigutustesse ilmus lihvitust ning sujuvust – tüdrukuke sirgus silmanähtavalt nagu kevadine tärkav rohi sooja päikese paistel.  

Soe päike oli seekord targa ja kogenud treeneri sõna. Treener tundis hästi oma tüdrukuid ja teadis, kellele tunnustavat sõna kõige rohkem vaja oli ja kes seda nii väga igatses. Trenni lõpul sai kiita ka kogu rühm.  

Vaevalt oleks ammune seik mulle eluks ajaks meelde jäänud, kui see polnuks nii haruldane. Olin näinud mõndagi teist trenni, kus laste peale röökimist peeti normaalseks pedagoogiliseks nipiks.  

Kas nüüd, aastaid hiljem, on kiitmine rohkem moes?

Suurepärane, kui nii oleks. Kuid kiitusel pole seni täit rolli. Kiituse ja tunnustusega on sama lugu nagu naeratuse või naljaga.

Kui keegi on oma tööd väga hästi teinud, siis kiidame harva. Parim, mida mõnikord suudame tunnustuseks öelda, on: „Normaalne!“ Enamasti oleme lihtsalt vait, vaikimine olevatki parim kiitus. Kui aga olukord on laitmist väärt, siis vaevalt oma pahameele enda teada jätame – siis saavad sõnavalingu kõik, nii süüdlased kui süütud.  Nii on kodus, koolis ja töölgi.  

Tänaste koolilaste vanemad ja vanavanemad on enamasti pärit kodudest ja ajast, kus arvasime, et kiitmine rikub ära nii lapse kui ka täiskasvanu. Kui, siis kõlbas kiituseks metalne medal või hingetu aukiri, hea soe sõna aga harva. Vanavanematena kaalume tõsiselt, kas väikest last nii palju kiita maksab. „Ära tee!“, „Ei tohi!“ „No näed nüüd, mis juhtus!“ on ikka kergemad üle huulte lipsama kui „Tubli tüdruk!“ või „Tubli poiss!“

„Ta ei vääri ju kiitust!“ võib ohata see, kel kodus teismeline kasvatada. Kooselu küpseva inimhakatisega ongi keeruline, kuid võib-olla saaks kiitusestki sel keerulisel ajal võluvõti noorde hinge. Tunnustava sõna jagamisele saame mõelda aga üksnes siis, kui püüame leida vastuolulises olukorras midagi head.

Niisamuti on ülemusi, kes suudavad otsida head, ja teisi, kes suudavad leida üksnes vigu. Vigade eest aga teatavasti pole tõepoolest põhjust kiitust avaldada. 

Täiskasvanute maailmas on raske täpselt teada, mis kellelegi mõjub. Tööandja läheb tihtipeale kergemat teed ja arvab, et no raha peaks küll kõigile sobima. Raha arvatakse olevat koguni nii hea, et selle kõrvale pole muud tunnustust vajagi. Eks oleme kõik aeg-ajalt kuulnud ülemust väitvat, et mis kiitust sel mehel või naisel veel vaja, ta saab ju korralikku palka! Või kui avanebki võimalus ja soov eriti hästi tehtud tööd tunnustada, siis – ikka lisarahaga!

Raha pole vist kellelgi kunagi ülearu, kuid see pole kõigile ühtviisi võimas motivaator. Mõni inimene vajab lisaks sooja sõna, talle ei piisa pangakontole lisandunud numbrist.

Asjade ja aukirjadega on sama lugu. Mõni seab aukirja kodus kõige nähtavamale kohale ja näitab seda kogu suguvõsale nii palju kordi, et kõik teavad une pealt ja tüütuseni, kui tubli tuttavaga on tegemist. Teine lööb käega: „Ah mis, aukiri, ainult pühi tolmu ta pealt!“  

Õige tunnustuse leidmine on sestap üsna keeruline. Hea sõna tundub olevat seejuures universaalseim, kõigile sobiv. Kuid võta näpust, kiidusõnade vastuvõtmisega on jälle jama.

„Sa näed täna nii ilus välja!“

„Ah mis, vana kleit, kapist võtsin, pole enam ammu kandnud.“

„Ja nii armas soeng!“

„Ah mis, ainult pea pesin täna hommikul ära!“

Ja kiidetu marsib oma teed, ilma et oleks viisakalt vastu naeratanud ja öelnud: „Oi, tänan, et märkasid! Ma meeldin endale ka väga!“

Piiblis on inimest võrreldud rohuliblekesega välja peal, seda küll igavikulises, inimese väiksuse ja tema elu piiratuse tähenduses. Kuid rohukõrtega oleme võrreldavad ka kasvamise ja arenemise mõttes. Oleks vaid rohkem sooja päikest, ligimese head sõna – nii tärkavas maikuus kui muul ajal.