Hei, Härra!

Jutukogust „Saame kokku pühapäeval“

Milline jõle ilm! 

Sajab lörtsi, maad ega ilma pole näha. Märjad räitsakad liibuvad vastu aknaklaasi ja varjavad väljavaate. Väljas pole midagi ihaldusväärset. Isegi vana paju laste mänguplatsi ääres on tuule käes kõveras, justkui oleks ta kummardunud platsi kohale, et veenduda, kas tõesti pole seal ühtki jõnglast liiva kühveldamas või liumäest alla sõitmas. Mina näen oma aknastki, et liivakast on tühi ja mu silm ei märka õues isegi täiskasvanuid

Kogu Linn on mattunud ootamatusse aprilli-ilma. 

Ma pole täna arvuti tagant kaugemale saanud. Kiire töö on nõudnud keskendumist, isegi pühendumist. Kangeks tõmbunud selg annab tunda ja sõrmeotsad tulitavad arvutiklahvidel tippimisest. Sammumõõtja esikus peeglilaual näitab nulli, kuid päeva näit peaks olema vähemalt 6000, hea kui 10 000 ja kõige parem, kui 15 000 sammu.

Sammulugeja null-päevad rikuvad tuju ja tervist. 

SELLISE ilmaga ei aja peremees isegi oma koera välja. 

See vana ütlemine kajab kõrvus, kui hakkan esikus vihmakindlaid riideid otsima. „Kena-kena,“ porisen, kui neile kujuteldava, koerast hooliva peremehe sõnadele mõtlen, „aga kui koeral on loomulikud vajadused, kuidas ta siis nendega toime tuleb?“ 

„Ei-ei, koer PEAB välja saama, IGA ilmaga!“ otsustan peegli ees jopelukku kinni tõmmates. 

Muidugi pole mul koera. Ega kassigi mitte. Kass ei puutu praegu küll asjasse, temaga, koduse linnakassiga, poleks nagunii mingit ilmamuret, kassil oleks oma liivakast ja üleüldse...

Prr... Vaatan uuesti aknast välja ja kibrutan kulmu. Ilmateade ei luba etemat. Pilt, mida aknast näen, on muutumatu. Mis häda mul sinna välja nüüd minna on?

„Aga..,“ püüan kinni lohutava ja päästva mõtte. „Koer! Koeral on ju häda! Ikkagi koeral!“ 

Mul võib ju olla koer! Kui mul teda ei ole, siis võin ma teda ette kujutada. Just täpselt sellisena, nagu ise tahan. 

Ma juba tean, milline ta on. 

Vorstike. Tumepruun taksikoer, hiigelkõrvad kui kapsalehed peaaegu toapõrandani ulatumas, sabajupp rõõmsalt vehklemas ja silmad, need silmad...

Taksikoeral on erilised silmad. Nagu oleks neis pisarad ja rõõm ühekorraga.

„Tahad välja, jah?“ küsin.

Minu Koer – muidugi, ta on olemas, vahet pole ju, KUS ta on, mu esikus või mu peas –,  noogutab niutsudes ja kraabib välisust.

„No läki siis,“ ütlen talle rahustavalt. Avan ukse ja me kappame trepist alla. „Ei sõida liftiga, mitte mingil juhul!“ tuletab sammulugeja mu taskus meelde. 

Ega sõidagi. Lähme trepist. Sirutan käe ette – Koera kaelarihm ju! – ja Koer sunnib mind sammu kiirendama. Viimase trepi läbin juba peaaegu joostes. 

Kui maja välisukse avan, kisub tuuleiil selle mul peaaegu käest. Tormame laste mänguväljaku suunas. „Ei-ei, mitte sinna!“ manitsen Koera ja sikutan rihmast, hädalist looma mujale juhtides. Ma pole ju ometi Vastutustundetu Kodanik, kes oma koera laste liivakasti asjale ajab. 

Keerame vasakule, maja taha, ja leiame tuule eest varju. Siin pole ilm nii hull, kui aknast paistis. 

Hoian rihma, kuni Koer omadega ühele poole saab. 

Ja nüüd on aeg võtta ette jalutuskäik, mida tuletab meelde sammulugeja mu taskus. 

Maja otsast suundub paremale asfalttee, mis on kõndimiseks nagu loodud. Sama otstarvet kinnitab märk, millel on kujutatud inimest ja last. Koera märgil ei ole, aga küllap see tee kõlbab temalegi, pealegi kui lapsed püsivad ilma tõttu toaseinte varjus. 

Tee on pikk, oma kilomeetri jagu kindlasti. Annab astuda. 

Ja siis näen ma esimest inimest meie jalutuskäigu kestel. See on Mees. Parimates aastates härrasmees, kel kaabu peas. Ma näen teda õige kaugelt vastu tulemas. Peale kaabu pole temas esmapilgul midagi erilist. Tänapäeva kannavad vähesed mehed kaabut.

Kuid siiski... Mida lähemale Mees meile jõuab või mida lähemale meie temale astume, seda selgemini näen, et Mehe olemises on midagi veidrat. Jah, nüüd on Mees meile juba päris lähedal ja ma näen, et ta räägib kellegagi. Vehib kätega, nagu tahaks vestluskaaslasele midagi selgeks teha, siis aga rahuneb ja astub edasi, hoides üht kätt küünarnukist kõverdatuna, otsekui oleks keegi ta käevangus.

„Tšš!“ manitsen oma Koera. „Mis sa ometi haugud!“ 

Tean, et koerarihm mu käes tõmbub pingule, sest Koera keha on üleni pinges, nagu alati, kui loom näeb või tunnetab võõrast. Mees üksikul jalutusteel on võõras. 

Oleme nüüd Mehega peaaegu kohakuti. Näen, kuidas ta vasakule – selle käe poole, mida ta kõverdatuna hoiab – pilku heites rahustavalt ütleb: „Ja-jah, kullake, aeg on tuppa minna, tõepoolest.“

„Ära ometi haugu!“ manitsen mina veel kord Koera. „Palun, jää ükskord vait!“ 

Mees vaatab mind – küllap on ta mind varemgi, tee teisest otsast, märganud –, nüüd aga  kuuleb ta ilmselt seda, kuidas ma Koera manitsen. 

Mees kummardab minu ees aupaklikult, võtab kaabu peast ja kummardab veel kord, siis aga vaatab minu poole ja küsib kõhklevalt: „Vabandust...?“

Hoian Koera rihmast kõvasti kinni, kui minagi Mehe poole kummardun ja omakorda küsin: „Vabandust...?“

Mida me küsida tahame, on meie silmist näha. 

Mees taipab, heidab jälle pilgu vasakule, vaatab siis minu poole, kummardab jälle ja ütleb: „Saage tuttavaks, see siin on minu Proua.“ 

„Väga armas,“ vastan. Tõmban koerarihma peos pingule ja ütlen Mehele vastuseks: „Ja see siin on minu Koer.“

„Oli kena tutvuda,“ noogutab Mees – ja juba ongi ta – või on õigem öelda „nemad“? – minu – või on õigem öelda „meie“? – selja taga. 

Tee lõpuni on veel tükk maad. Astun edasi. 

Veidi aja pärast keeran end ümber ja vaatan tagasi. 

Seal ta läheb, sama Mees, üks käsi küünarnukist konksus ja püüdlikult vastu rindu surutud. 

„Hei, Härra!“ tahaksin hüüda. 

Aga ütlen seda vaid vaikselt, omaette. Tal on ju Proua käevangus.