Vaata silmapiiri taha

Hille kolumn ajakirjas 60+, detsember 2016 

„Kuidas on see ometi võimalik? Kuidas võisid nad nii käituda? Kas nad siis ei teadnud, et... Nad ju PEAVAD aru saama, et...“

Olin liimist lahti. See, mida olin äsja kogenud, ei sobinud mitte kuidagi minu arusaamistega. Olin ehitanud endale aastate jooksul oma maailma, millel olid kindlad raamid ja mille piirest väljumine tundus võimatu.

„Rahune maha!“ manitses tuttav. „Vaata silmapiiri taha!“

„Mismoodi..?“ ei saanud ma korrapealt aru. Silmapiir on silmapiir, sellega silma haare ju lõpeb, enam kaugemale polegi võimalik näha.

„Mismoodi? Mõtle natuke,“ soovitas tuttav.

Mõtlesin. Pikapeale sain aru, millist nõu oli ta mulle andnud. Ta oli soovitanud mul oma maailma raame liigutada. Algul kas või tasahilju, pisut-pisut. Et tuleksin enda loodud ideaalmaailmast välja ja püüaksin näha seda, mille olemasolugi ma polnud tahtnud tunnistada. Et saaksin paremini aru ütlemistest: „Enne, kui hukka mõistad, püüa mõista“, „Erinevus rikastab“, „Maailm muutub ja meie koos temaga“...

Valisin silmapiiri taha vaatamise ja hakkasin seda tasapisi õppima. Märkasin, et elu pakub selleks igal sammul võimalusi. Hakkasin tähele panema, kui paljud mu eakaaslased ja teinekord päris nooredki püsisid samasugustes enda loodud ideaalmaailmades.

„Lapsed PEAVAD käsku täitma ja sõna kuulama!“ kuulutas üks ja lõi rusikaga lauale. „Ja kui ei kuule, siis...“ Tundus, et ta polnud midagi kuulnud sellest, et hea laps kasvab vitsata. Tema ülim kindlus oma tõe õigsuses kohutas lapselapsed tema ümbert.

„Minu tütar PEAB mulle iga päev helistama!“ nõudis teine, andes mõista, et muidu ei pea tütar emast lugu. Juhtus vastupidine: tütar küll helistas, kuid tundis, et see oli pelgalt kohustus ilma armastuseta.

„Tänapäeval PEAB olema kõrgharidus igaühel, kes koolis vähegi edasi on jõudnud!“ oli kolmas veendunud, unustades, et peale kuldsete ajude võiksid olla au sees ka kuldsed käed.

„Eestist EI TOHI keegi ära minna! Mis see siis on, oma kodu ja sünnimaa jäetakse maha!?“ laitis neljas. Ähvardusest polnud kasu.

„Mis nad siia tulevad, mingu sinna, kus on parem elu ja rikkam riik, meil on omalgi küllalt neid, kes toime ei tule,“ kurtis viies, kui sai teada, et Eesti on nõus vastu võtma pagulasi.

„Kui meie noored olime, siis küll...“ venitas kuues ja arvas, et varem oli elu hoopis parem. Kui seltskonnas leidus samasuguseid vanade aegade taganutjaid, jätkus juttu kauemaks ja lõpuks kõlas retooriline küsimus: „Ja-jaa, mis sest tänapäeva elust küll niimoodi saab..?“

„Maailmas EI TOHI nii palju halba juhtuda!“ vihastas seitsmes ja pani plõksti! kinni televiisori, kust jälle tuli sõja- ja terroriuudiseid. „Maailm PEAB olema parem paik!“

„Missugused jubedad lapsed! Kasvatamatud!“ väristas kaheksas õlgu, kuuldes, et koolis oli tekkinud konflikt õpetaja ja õpilase vahel. Alles hiljem selgus, et õpilase käitumises oli süüdi tema haigus, mitte kasvatamatus ega hoolimatu kodu.

„Ja lõikaski juuksed täitsa maha? Ise lõikas, mitte et oleks olnud vähiravi või..? Nulliga? Ongi päris kiilakas?! Naisel PEAVAD juuksed peas olema!“ ei suutnud üheksas uskuda, kui kuulis, mida ta noor naabrinaine oli teinud.

Oleksin tahtnud hukkamõistjatele soovitada: „Vaata silmapiiri taha!“ Ma ei söandanud seda teha, sest olen sellise vaatamisega ka ise veel päris alguses. Üsna raske on loobuda veendumusest, et kõik peab olema nii, nagu mina õigeks pean ja mõistan. Raske on aduda, et maailm muutub ja meil tuleb oma tõekspidamised üle vaadata. Milles oleme nii väga veendunud, ei pruugi olla igavene. Lõplikku tõde ei olegi olemas.

Ekslikult ainuvõimalikuks peetavast seisukohast kümne küünega kinni pidada pole hea kellelegi. Kes ühe või teise asja kohta ühtelugu raiub: „PEAB nii olema!“, võib sattuda enesega sügavasse konflikti, saada negatiivseid emotsioone ja kogeda tõsist pettumust. Avastus, et ideaalse ja täiusliku elu asemel on patused või ebatäiuslikud inimesed ja patune või ebatäiuslik ning mitmekesine maailm, võib olla ränk.

„Jah, aga...“ kuulen siinkohal lugeja vastuväidet. „Kõik ju ei tohi ometigi muutuda! Kuhu jäävad igavesed väärtused, nagu armastus, hoolivus, sõprus, kaastunne..?“  Loomulikult on kusagil on piir, kõigega ei peagi nõustuma ja mõnda veendumust ei tohigi muuta. Kristlastele näitavad piiri kümme käsku, millest aegade muutumisest hoolimata tuleb lugu pidada ja mida järgida. Piiride näitajad on ka eetikakoodeksid, head tavad, kogu ühiskonna normide reguleerijana aga juristide loodud seadused. Ja veel on südameseadus ehk südametunnistus, mis võib olla ülem kui kirjutatud seadused.

Käskudest ja seadustest kinni pidades tasub aga mõnigi kord vahetada vaatenurka, õppida vaatama üht või teist juhtumit teis(t)e inimes(t)e silmadega, piltlikult öeldes astuda teis(t)e sussidesse, kalossidesse või kingadesse. Lähenevad aastalõpupühadki annavad selleks võimaluse. On aeg, mil küünlatuled valgustavad justkui ka inimeste hingi, tehes need vastuvõtlikumaks headusele, heldusele ja kaastundele. Kristlastele tähendavad jõulud Jeesuse sündi ja kirikukellad kuulutavad rahu maa peal. Valgus, mis nende pühade juurde kuulub, on jumalik valgus, mitte üksnes looduses valitseva pimeduse taandumine tasapisi lisanduva valguse ees.

Meie usuleigel maal leidub aga küllalt neid, kes on veendunud, et jõulud on üksnes perepühad, mil erinevad sugupõlved PEAVAD kokku saama, PEAVAD olema rõõmsad ja üksmeelsed ning lookas laua taga üksteise seltsi nautima – sest teisiti lihtsalt pole võimalik! Hukkamõistu leiavad nii need, kes jõulusid ennekõike kirikupühaks peavad kui ka need, kes neid kodus iseenese seltsis veedavad.

Üldlevinud arvamuse järgi on üksindus eriti halb pühade aegu. Ometi leidub inimesi, kes, vastupidi, üksindust lausa naudivad, leides seltsi ja rahu raamatutest või kuulates-vaadates endale sobivaid saateid raadiost ja televisioonist. Neil võib olla selja taga elu, mis on olnud täis rohket suhtlemist ja vastutamist – ning nüüd lõpuks saavad nad olla enese päralt.

Seega annab ka lähenevaid pühi vaadata õige mitmest vaatenurgast. Igaühel on õigus oma vaatenurgale, oma tõele – kuid samal ajal austades teisi tõdesid. Paraku ei ole mõni lugupeetud arvamusliidergi, veendunud ateist, suutnud viimasel ajal religiooniteemat puudutades hoiduda kasutamast sõnu „harrastus“, „sektantlus“, „omad mängud“, „eputamine“, „kõiksugused veidrused“ jms, vaevumata ette kujutada, kuidas nad end tunneksid, kui loeksid samu hinnanguid kristlastena. Halvustava hinnangu andjatele võiks soovida suuremeelsust, hingelist taktitunnet ja samuti oma silmapiiri taha vaatamist.

Kui suudame nõnda vaadata, siis muutub ehk maailmgi meie ümber paremaks – ilma, et me nõuaksime, et ta selliseks PEAB muutuma.