Luik

Üks jutt kogumiku "Midagi head" 25st loost

Vabadus algas altpoolt. Jalgadest. Kui jalad pääsesid liikuma, siis tõusis nendest õhkuv kergus ülespoole, hakkas liblikana lendlema kõhus, läks edasi mööda selga, jõudis käteni, sealt kuklani, kuni pea muutus sulgjaks ja täitus värske, männiokaste ja mere järele lõhnava õhuga, mida naine mõnuga sisse hingas.
Tuuli liikus ja jõi õhku suurte sõõmudega nagu allikavett. Mereäärne õhk oli paremgi kui vesi. Õhust ei saanud kunagi küll, see ei kippunud kehale koormaks, vaid vastupidi, tegi inimese olemise nii kergeks, et tahtnuks järgmisel hetkel jalad maast lahti lükata ja liuelda kui lind mere kohal.
Imetabase vabadustunde kogemiseks polnud vaja palju pingutada. Piisas, kui võtta esikust käimiskepid, visata üle õla kerge seljakott võileiva ja joogipudeliga ning asuda tavapärasele retkele.
Käimiskepid kasvatasid naisele tiivad. „Olgu pealegi, tokid, käimistokid,“ muigas Tuuli, kui lõuapoolikust naabrimees teda nähes jälle oli aasinud: „Ah et muudkui keppima? Noojah...“ Mis võis naine sinna parata, et üks eesti keeles nii tavaline sõna oli uuemal ajal saanud muigama paneva tähenduse. „Tuled kaasa või?“ oli Tuuli naabrimehele vastu lõmpsinud, mispeale too, soliidses eas vanahärra, oli omakorda habemesse muianud. Ju äratas sõna mõlema tähendusega hakkama saamine temas tibakese kahtlust...
Tuuli torkas käed läbi seljakotisangade, et kott korralikult seljas püsiks ega kipuks segama. Siis kinnitas ta keppide – ah ei, oli ta ju otsustanud tokkide kasuks – tokkide käeümbrised tugevasti ümber randmete ja – läks!
Astuda tuli hoogsalt, pika sammuga. Muidu ei hakanud „tiivad“ kasvama“, teadis Tuuli. Vabadus, mis algas jalapöidadest, ei andnud kohe tunda. Mõnikord sündis see alles kilomeetri või paari järel. Aga ta sündis.
Niisamuti nagu pikal sammul, oli ka merel vabaduse tunnetamises oma tähtsus ja tähendus. Metsas kõndides oli hingamine teine, soojema ilmaga isegi pisut lämmatav. Metsas seisis õhk paigal ja silm nägi vaid järgmise teekäänaku taha, ei kaugemale.
Meri andis silmapiiri, ettekujutuse kõiksusest ja maailma suurusest, arusaama inimhinge väiksusest ja kergusest. Sestap kippuski hing lendama.
Tuuli astus mõnuga. Mida kergemaks muutus hing, seda enam hakkas naine tunnetama keha iga liiget. Tuuli tundis, kuidas keha teda truult teenis, iga lihas, liiges, kont ja kõõlus tegid just seda, milleks nad olid koos temaga loodud. Mida aasta edasi, seda enam valdas naist sealjuures tänulikkus keha vastu. Kergeks muutunud hing tahtnuks hõisata: tubli, jalad!, tubli, käed!, tubli, süda! Ükski kehaosa ei tõrkunud, miski ei teinud valu. Mis võis see elu teise poolde jõudnule olla muu kui õnn.
Kõik oli suhteline. Mõni temavanune läks söakalt tantsusaatesse ja vuhtis seal endast kaks korda noorema partneriga ning kaotas oma niigi kergest kehast veel kümmekond kilo. Tõsi küll, liiga lähedalt kaamera toda naist ei näidanud, sest kaelakortsud kippusid kõrvuni veetud suuga naeratavat nägu varjutama, aga sellegi naise truult oma tööd tegevaid kehaliikmeid võis vaid imetleda.
Mõni võttis kätte ja tegi seitsmekümneselt esimese langevarjuhüppe. Ja maailma vanima sünnitaja iga ulatus koguni üle kuuekümne eluaasta.
Vapustavaid elulugusid ja erandlikke saatusi oli alati jätkunud. Tuuli kursusekaaslanegi oli ta tokikõnniharrastuse peale vaid muianud ja kurtnud, et tühipaljas kõnd ei anna mingit koormust. Marje oli eluaeg kõvasti sporti teinud ja ujus nüüdki veel kilomeetreid päevas. Seevastu klassiõed Raine ja Siiri jalutasid juba taevastel teedel, ühe viis vähk ja teise süda.
„Nagu inimesed,“ mõtles Tuuli kevaditi, kui keldrist ületalve hoitud kartuleid ja oma aia õunu tuppa tõi. Sügisel olid nii õunad kui kartulid kõik üsna ühte nägu, sileda koore ja sipsaka väljanägemisega. Jõuludeks olid esimesed krimpsus ja mõned omadega hoopis otsas. Neil, kes aprilli lõpuks alles jäid, oli kopsakas väljanägemine, nagu polnukski nende aeg otsa saamas. Kes osanuks sügisel öelda, milline kasti pandud õuntest püsib jõuluni, milline kevadeni ja milline harv isegi maikuuni? Niisamuti ei osanud keegi inimlaste kohta ennustada, kes kui kaua maa peal vastu peab. Emaihust ilma tulles on nemadki ühtemoodi roosad nagu puust võetud õunad...
Inimlaps pidi liikuma, aina oma keha eest hoolitsema, mitte laisalt lebama nagu õun või kartul keldris.
Tuuli oli näinud kehalise kasvatuse tundidest ja täitmata normidest õudusunenägusid. Kaagutav ja parastav võimlemisõpetaja oli koolipõlves ümara tüdruku kallal võtnud teiste kuuldes ja nähes. Prr... Tuuli võdistas õlgu ka siis, kui aastakümneid hiljem sellele mõtles. Alles tokkidega oli ta hakanud tundma liikumise õiget maitset. Need sobisid talle, ta võis teha kümne- ja enamakilomeetriseid retki, ilma et oleks tüdinud või väsinud. Tokid andsid võimaluse minna ÄRA, kohustustest ja ülesannetest eemale – et siis jälle naasta.
Täna tuli vabadusetunne kiiresti, juba teisel kilomeetril. Veel tunnike „lennanud“, jäi naine mereäärse betoonrinnaku taga seisma. Siin jõudis elava liiklusega sõidutee peaaegu veeni välja. Kõrge rinnak pidi kaitsma autoteed üleujutuse ja tormivete eest.
Tuuli kiskus tokkide käekrõpsud lahti, pani kepid kõrvale ja toetus rinnatisele. See oli merele vaatamise koht. Seljataga undavad autod ei seganud tänu rinnatisele, ees laiuv silmapiir oli nii lahti, nagu võtnuks see kõik ümbritseva oma lainelisse haardesse. Meri kõikus, tuul oli üsna tugev, lainejänesed lippasid üksteise võidu kaldale. Taamal oli näha lahe põhja poole suunduv reisilaev, mille liikumise jälg pidi varsti õige suure lainena kaldale jõudma.
Kui naine nõnda seal seisis, laskis ta pilgu päris üle kalda ääre ja...
Miski must ese ulpis kaldavees. Järgmine laine heitis eseme naisele lähemale ja nüüd nägi naine täpselt, mis see oli. RAHAKOTT. Suur, heast mustast nahast rahatasku, nagu seda kannavad mehed pintsakutaskus. Rahatasku polnud moondunud ega kuigi palju vettinud, võib-olla oli keegi selle kaldast kaugeneval reisilaeval üle reelingu kummardudes alles äsja vette kaotanud.
Järgmine rannale libisenud laine oli lükanud rahatasku kuivale liivale ja merelt puhuv tuuleiil oli tasku avanud ning lappas nüüd rahatähti selle vahel...
Tuuli kummardus ja vaatas lummatult, mida tuul tegi. Rahatähed vilksatasid ta silme eest läbi. Betoonrinnatis oli liiga kõrge ja rahatasku liiga kaugel, naine ei näinud täpselt rahatähtede märke, kuid suuruse järgi hinnates võisid need olla eurod.
Kuidas olid rahapaberid vees tasku vahel alles jäänud, nii et tuul neid alles nüüd lappama pääses? Kes üldse tänapäeval hoidis sellist patakat sularaha tasku vahel? Miks mitte, tuli järgmine mõte, musta raha liikus siin ja seal ja igal pool, kõike ei tohtinudki hoida pangas.
Tuuli vahtis raha, silmad pärani.
Hasart valdas teda. Ebamaine ja arutu tunne. SEE raha, vähemasti osa SELLEST, oli nüüd temast vaid mõne meetri kaugusel.
Rinnatis oli liiga kõrge, otse rahatasku juurde alla hüpata ta ei saanud. Naine heitis pilgu paremale, siis vasakule. Mõlemal pool jätkus rinnatist meetrite kaupa.
Ta pidi jõudma! Ta pidi proovima jõuda!
Tuuli haaras kepid, kinnitas käekrõpsud, hakkas astuma. Ei, nüüd ta pigem jooksis, kepid külgedel roikumas.
Naine jõudis kohani, kus rinnatis lõppes. Nüüd oli ta juba kaldal, mere ligi, jäi veel vaid mõni samm kohani, kus ta äsja rinnatise ülaserval oli seisnud.
Tuuli peatus, tõmbas hinge. Kaldaliival polnud midagi peale merest välja uhutud puutüki. Rahakotist polnud jälgegi. Laine, mis ta liivale oli toonud, oli ta sealt kohe ka viinud.
Naine vaatas merele. Reisilaeva liikumisest sündinud valgeservaline ja kõrgeharjaline laine oli kohe saabumas. Järgmisel hetkel mattis see kohinal endasse kõik kaldakivid.
Kui laine vaibus, oli alles vaid kaldaliiv, ei midagi muud.
Tuuli toetas end veeäärsele kivile ja hakkas valju häälega naerma. Tuul oli kiskunud pisarad ta silmist, nüüd jooksid need mööda põski alla ja võis jääda mulje, et naine nutab ja naerab korraga. Kedagi polnud nägemas. Kaldaäär oli inimtühi.
Tuuli poleks osanud öelda naeru põhjust, kui keegi küsinuks. Ta vaid teadis, et SEE raha tuli talle jälle meelde. Oli tulnud ka siis, kui ta mõni hetk tagasi ülal rinnatisel oli seisnud ja rahataskut märganud. Kuigi taskusse võis mahtuda vaid murdosa SELLEST rahast.
Kunagi, mõni aasta tagasi, oli tal ju hullupööra vedanud! Ta oli võitnud loteriil! Mitte miljoni ega kaks, vaid koguni neli miljonit krooni! Nad olid mehega kokku leppinud, et ei kõssa sellest kellelegi sõnakestki. Isegi poistele mitte, kes tollal käisid alles gümnaasiumis. Tuulil ja ta mehel mõlemal olid korralikud töökohad, mida nad ei kavatsenud jätta. Nad tegid korteris vaid korraliku remondi ja otsustasid, et süllekukkunud õnnega tuleb ümber käia tasa ja targu. Sellest pidi jätkuma poiste koolitamiseks ja nende endi vanaduspõlvekski. Lapsi, olgu küll juba peaaegu täisealiseks saanud noori, ei tohtinud liigse rahaga ära rikkuda. Poistele oma elamise ostmine ei saanud tulla kõne alla, see olnuks pedagoogidest ema ja isa arvates vale. Noored pidid kord ise raha teenima hakkama ja raha väärtust töö kaudu tunda saama.
Kaks koolmeistrit, nagu nad mehega olid, andsid endale aru, et suure rahaga parimaks toimetulekuks pole neil piisavat pädevust ja nii olid nad usaldanud asjatundjaid pangas. Mõistagi soovitati neile kohe investeerimist – aktsiaid ja fonde ja portfelle, lepinguid ja kokkuleppeid, sinna juurde ohtrat pangaterminitest kubisevat müügijuttu, mida Tuuli tollal alandliku kliendina vastu võttis. Juba esimese aasta järel aga hakkas paljukiidetud fondi paigutatud raha sulama ja mida edasi, seda kiiremini. Haldusteenus, mida nad iga kuu pidid maksma, muutus suuremaks kui portfellis loodetud kasum, mis varsti pöördus kahjumiks.
Võib-olla oleks nende raha edaspidi tasapisi kosuma hakanud, kui mitte...
Jah, kui mitte kogu maailma poleks hakanud kõigutama rahakriis. Suured ja uhked, aastakümneid kestnud pangad seal kuskil maa ja mere taga läksid üksteise järel pankrotti. „Seal kuskil“ polnudki aga enam kaugel. Maailm oli muutunud nii väikeseks, et suurel ja näiliselt kaugel maal alanud katastroofilaine veeres kiiresti mujalegi.
Raha sai ilmast lihtsalt otsa.
„Kuidas on see võimalik?“ küsis Tuuli kodus mehelt, kes ainult vangutas pead. Tema oli ju samasugune koolmeister, mis siis, et mitte emakeele, vaid tööõpetuse õpetaja, kes pidanuks raha-asju paremini taipama kui punktide-komade ja luuletuste keskel hõljuv keele ja kirjanduse õpetaja.
„Kui tahate, et teile midagi kätte jääb, siis võtke see allesjäänudki raha fondist välja,“ kõlas pangas lõpuks kliendihalduri napp soovitus. Veel aasta tagasi oli too alati laitmatult rõivastunud preili soovitanud portfelliseisu mitte vaadata ja sädistanud: „Kui teil raha praegu vaja pole ja seda tulevikuks hoiate, siis unustage mõneks ajaks ära, et see teil olemas on, aktsiate seis on erakordselt kehv, aga küll tuleb jälle tõus, kindlasti tuleb!“
See, mis järgnes aasta jooksul, kohutas pankureidki. Halduripreilit nägi Tuuli esimest korda lakkimata küüntega ja kostüümgi ta seljas polnud enam nõelasilmast tulnud. Hirm paistis ta kaunitest silmadest.
Tuulil oli neiust kahju. Kliendihaldurike, pisike sendike maailma suures rahapajas, polnud ju milleski süüdi.
Endast ja oma perest ei osanud Tuuli esiti kahju tunda. Miljonid olid talle nagunii olnud müstilised numbrid.
Lõpuks sai Tuuli teada, mis oli juhtunud. Pangaseminaril esines ilmselgete kirjanduslike kalduvustega analüütik ja nimetas rahamaailmas juhtunut mustaks luigeks. Sellesse maailma, kus seni olid ringi lennanud vaid uhked ja suursugused helevalged linnud, aeg-ajalt tiibadega krabisevaid rahatähti puudutades, olid ilmunud olendid, kes seni olid eksisteerinud vaid illusoorses balletimaailmas, mitte aga mujal – mustad luiged! Nagu polnud loodus loonud musta luike, nii polnud ka rahamaailma mahtunud ealeski midagi taolist, nagu nüüd järjest oli ilmsiks saanud!
Mis rahaga oli juhtunud, oli musta luige süü! See oli MUST LUIK, kes üle maailma lendas, pankade katustel vahepeatuse tegi ja pesa punus.
Mida pidi üks kooliõpetajannast vananev naine selle teadmisega tegema? Kas pidi ta rõõmustama, et rahandust õppinud noor mees oskas end ka kirjanduslikult nii hästi väljendada?
Muud polnud ju Musta Luige teadmisega temal kui panga hiljuti veel suhteliselt rahakal kliendil peale hakata.
Musta luike aga oli kerge ette kujutada. Nii kerge, et too lind hakkas ilmuma Tuuli voodi ette ja unedesse ning naine ei saanud ööde kaupa sõba silmale. Nüüd alles tuli hirm. Üks „oleks“ painas teise järel. Oleks võinud oma aruga hakkama saada ja raha tähtajalisel hoiusele jätta, ilma seda panga soovitusel fondidesse ja aktsiatesse toppimata. Kuid investeerimine oli tundunud ahvatlev ja mõistlik otsus. Mis oli tähtajalise hoiuse paariprotsendine intress fondide ja aktsiate võimaluste ees, eriti kui inflatsiooniprotsendid aina kasvasid ja sõid raha nagu hai hambad.
Tõsiasi oli, et säästmiseks mõeldud miljonitest polnud suurt midagi järel. Niisama kergelt ja ootamatult nagu raha oli tulnud, oli see ka läinud.
Raha polnud õnn, teadis oma elus sadu raamatuid lugenud ja nendes kirjeldatud keerulisi inimsaatusi jälginud kirjandusõpetaja. Ent raha võis olla vabadus, seda küll. Raha andis vabaduse teha valikuid, võtta ette korraga mitu teed, ilma kohustuseta püsida seal, kus seisid vaid kohustuse pärast. Raha andis aega, mida võis jagada kallite inimestega.
Ometi oli raha pakutud vabadus nii üürike ja petlik. Ja nemad mehega polnud söandanud seda kasutamagi hakata, aina oodanud õigemat aega.
Isegi see ootamatult ilmunud rahatasku, mis oli naisele tema suure raha meelde tuletanud, oli uuesti mere kaisus.
Vabadus sai olla vaid see, mis algas kuskilt altpoolt. Jalgadest. Kui jalad said liikuma, siis tõusis nendest õhkuv kergus ülespoole, hakkas liblikana lendlema kõhus... Vabadus oli su enese sees.
Tuuli vangutas pead, naeratas ja tõusis kivilt. Kui ta end ringi pööras, nägi ta enda ees, umbes paari meetri kaugusel kolme suurt lindu.
Need olid luiged.
Naise seljataha olid ilmunud jalutajad, plastkotid linnutoiduga käes. Ilmselt olid luiged inimestega harjunud, nad ei liuelnud pelglikult vee ja kalda piiril, vaid astusid kartmatult, rind ees, toidujagajate suunas.
Kahtlemata olid need luiged ja samas nagu polnud ka. Mitte kaunid linnud, kes sulnis vaikuses peegelsiledal veepinnal liuglevad ja majesteetlikult oma pikka kaela sirutavad. Need siin sarnanesid pigem porisel taluõuel tatsavate täissöönud hanedega, kes tulid, kaelad õieli, perenaiselt toitu nõudma.
Tuulile meenus, kuidas tema lapsepõlves olid kajakad, helevalged merelinnud, uhke ja sõltumatu parvena saatnud praami, kui nad emaga saarele sõitsid. „Kajakas on ilus lind,“ oli ema imetlevalt lausunud ja laps oli nõusolevalt noogutanud.
Nüüd kisklesid kajakad linnas prügikasti ümber paremate palade pärast nagu riiakad mutikesed soodusmüügijärjekorras. Kajakas polnud enam kajakas. Kas samasugune paratamatu moondumine ootas ees ka luike? Kajaka oli rahvas ristinud prügivargaks. Luigest oli panga kõnepruugis saanud rahavaras.
Üks kolmest suurest linnust tatsas paar sammu Tuuli poole. Läheneja oli ikka veel inetu pardipoeg, kuigi ema ja isaga üsna ühte kasvu. Luigepaari pojaks võis teda arvata vaid tumehallide sulgede järgi, mis katsid linnu selga veel nüüdki, lumeta talve jaanuarikuu keskpaigas.
Tuuli võinuks võtta seljakotist tüki saia ja jagada linnuga. Võib-olla ta pidanukski seda tegema. Kuid linnus oli midagi nii võõrastavat, et naine ei suutnud sirutada kätt seljakoti järele, vaid seisis liikumatult.
Noor luik lähenes. Naine nägi ta lohmakaid harali jalalestasid, mis olid märja liiva ja mudaga koos. Porisel kaldal kartmatult ja justkui enesestmõistetavalt paterdavas, hallide ja määrdunud sulgedega luiges oli midagi õõvastavat.
Hetkeks kohtusid nende silmad ja naine vaatas luigega tõtt.
Siin ta oli, hirmutav ja kummituslik MUST LUIK.
Tuuli pööras linnule selja.
Samal hetkel tuli halli ja tuulise mere tagant madalate pilvede varjust välja päike.
Päike oli samasugune nagu see oli olnud ümmarguselt kahekümne tuhande päeva jooksul, mis Tuuli oli siin maailmas veetnud.
Päike oli endine.
See andis lootust.