Investeering inimkapitali

Olin just lõpetanud raamatu „Palle üksinda maailmas“ ettelugemise. Küsisin viieaastaselt poisilt, kes mind kuulanud oli: „Üksinda ilmas elada oleks päris kole, eks?“ Ootasin, et poiss noogutaks nõusolevalt. Tema lõi hooletult käega: „Kui arvuti alles jääks, siis poleks mul maailmas mitte kedagi teist vaja!“ Olin pahviks löödud. Mitte kedagi?! – ei ema ega isa, kelle järele hakkas igatsema väike Palle aastakümneid tagasi (Jens Sigsgaardi raamat ilmus Taanis 1942 ja selle tõlke esimene trükk Eestis 1959, hilisem 2001). Kas raamatu-Palle sünnist möödunud aja jooksul on inimene oma olemuselt täiesti muutunud?!

Poisi ema lohutas: tänapäeval on lapsepõlve raske ette kujutada ilma arvuti ja muude tehnoloogiavidinateta. Viimased paarkümmend aastat igapäevase arvutikasutajana teadsin seda minagi, kuid ikkagi jäid lapse sõnad kummitama.

Tollest ettelugemisest on möödunud mõni aasta. Nüüd muretseb poisi emagi. Poissi on raske vestluskaaslaseks saada, ta lööb käega: „Ei viitsi rääkida!“ või vastab paari lühilausega, soovides iga vaba minutit veeta arvutimängudega ja eelistades arvutit sõpradele. Esialgu on abi vanemate seatud rangetest arvutiaja piirangutest, kuid mis edasi?

Arvutiõpe ja koguni programmeerimine on jõudnud meil Eestis algklassidesse ning isegi lasteaeda. Tunneme uhkust, et oleme suutnud olla tehnoloogia edendamises erakordselt tubli riik. Tahame, et meie laste kaudu saaks see tublidus jätkusuutlikkuse. Kuid järjest enam tundub, et suudame olla tublid millegi arvelt, midagi olulist kaotades. Arvutimaailma arenguga kaasnenud lugematud internetiohud pole juba ammu tundmatud, eelkirjeldatud arvutisõltuvusega või selle erinevate variantidega puututakse kokku üha enamates peredes. Lühilauseid edendav arvutisuhtlus kaotab pikema jutu oskuse ka suulisest suhtlusest. Emad-isad kurdavad, et arvutid „röövivad“ lapsi ja vaatamata soovile ning pingutustele ei suuda vanemad arendada oma järeltulijates seda, mis teeb inimesest inimese – suhtlemisoskust. Kõikide muude ettenähtud ainete ja tegevuste rohkuse tõttu kurdavad sama nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajad.

Ammu enne tormilise arvutiajastu algust ilmunud raamatus „Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias“ (ingl k 1986, eesti k 2001) kirjutab Robert Fulghum, et tegelikult ei tule (elu)tarkus lõpuklassi mäetipus, vaid palju varem. Ta nimetab olulisena muu hulgas järgmisi teadmisi: jaga kõike, mängi ausat mängu; ära löö teisi; korista enda järelt; kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks; kui lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidke
üksteise lähedale; usu imedesse...

Paraku oleme need tõed toonud märkamatult ohvriks majanduse ja tehnoloogia progressile ning tahtlikult või tahtmatult unustanud. Eestis ja/või mujal maailmas lausa igapäevaseks muutunud suhtlusskandaale ja/või üha enam infosõdadeks muutuvaid sõdu jälgides tuleb tunnistada, et enamik neist on saanud võimalikuks seetõttu, et inimsuhtluse lihtsaid tõdesid pole väärtustatud ega järgitud.

2014. aastal tunnistati Eesti parimaks õpilasfirmaks Teamo – selle eest, et vanemate klasside õpilased korraldavad... just, suhtlemist arendavaid kursusi 6-11aastastele lastele. Nendel kursustel räägitakse lahti „tavalisi“ mõisteid nagu ausus, austus, viisakus, lahkus, sõprus; õpetatakse maast madalast koostööd, nii enese kui ka teiste arvamustest lugupidamist, oskust ennast väljendada ja teisi kuulata.

Tore, et noored on mõistnud, milles seisneb praegusaja üks valupunkte, ja püüdnud seda oma oskuste tasemel leevendada. Kuid lastele üldinimlike tõdede õpetamine ei peaks jääma üksnes õpilasfirma hobiks, sellega peaksid tegelema ka koolitatud psühholoogid ja teised vastava ala asjatundjad, ning selle eest ei peaks lapsevanemad maksma hingehinda.

Suhtlusõpetus, inimeseks olemise alused, mida ärikeeles võime nimetada ka inimkapitali arendamiseks või investeeringuks inimkapitali, peaks kuuluma lasteaia- ja algklassiprogrammi, selle rahastamine aga olema üldriiklik ülesanne. Tubli tehnoloogiariik Eesti võib saada eeskujuks ka inimkapitali arendamises, kuigi edusammud selles ei pruugi tulla üleöö.

Suhtlemisoskused on väga tihedalt seotud sõnavabadusega, tänapäeva maailma olulise märksõnaga. Vajadus oma arvamus välja öelda on inimeste üks juriidilisi põhiõigusi. Kuid küsimus on selles, KUIDAS end väljendada – kas teisele poolele (teadlikult) haiget tehes või kasutades vägivallatu suhtlemise oskusi.

„Kui tahes väikesest lapsest ka alustada, vägivallatut suhtlemist kõigile nagunii selgeks ei õpeta,“ kuulen vastuväiteid. „Vägivallatu maailm oleks paradiis. Meie elame reaalses maailmas.“

Vastan eespool tsiteeritud elutarkusega: „Usu imedesse!“ Ja loodan, et selle kirjatüki lugejate seas leidub asjatundjaid, kes õpilasfirma idandatud mõtet edasi kasvatavad. Ühisest tahtest ja koostööst sündiv sünergia teeb imed võimalikuks.