Kadunud kinga otsimas

Postimehe ja Kuku raadio esseevõistluse võidutöö, Postimees, 29. august 2006

Ma olevat oma kinga Tallinna Stroomi randa kaotanud. Nii rääkis mu ema, kes minuga seal jalutamas käis. Mina, tollal aasta-paarine inimesehakatis, põtkinud vankris ja küllap nii kukkunud lapseking märkamatult kaldaliiva. Ema küll otsinud, kuid asjatult.
Sellest jalutuskäigust on möödas enam kui pool sajandit. Tollal, sõja järel, polnud Stroomi enam Eesti Vabariigi aegne lemmikplaaž, kuid oli siiski turvaline linnalähedane jalutuspaik. Mina sattusin teadlikus elus esimest korda sinna alles paar suve tagasi, kepikõnniretkel. Seni olin vahepeal sootuks reostatud ja Kopli-imagoga paika võõristanud.

Suvel 2006 jõuan pärast tööpäeva taas Stroomile. Kuum. Palju rahvast. Kuid jätkub ruumi käia ja hingata, rannaäär on ilus ja puhas.
Ranna- ja Falcki-lipu kõrval lehvib üle vaikelu veel üks viirlipp. Sinimustvalge. Siin, Põhja-Tallinna mererannas on see enam tähelepanu äratav kui koduõuel. Ega rand polegi midagi muud kui riigi ja selle asukate väike mudel. Stroomil peesitajatest saab kokku sättida Eesti elu värvika pildi.
Lapsepõlve on hõlpsam meenutada kui äsja möödunud mõndteistkümmet aastat. Lähiminevik on nagu raamimata ja seinale sättimata pilt. Seda ei saa kaugelt imetleda, sest oled alles seal sees. Sinimustvalge, mis võiks ärgitada tundelisi mõtteid, tundub siin rannas enesestmõistetav ja argipäevane.
Mul on hea meel, et saan nüüd ise valida ega pea, käsi pikalt, anuma ega ootama kuni keegi (riik?) mulle annab. Mulle teeb heameelt, kui kuulen oma teise lapselapse esimeste sõnade seas sõna „ise!” Ise riidesse, ise sööma. Kes on sündinud tervete käte-jalgade ja mõistusega, peabki ennekõike ise hakkama saama. Ses mõttes on riiki vaja nii vähe kui võimalik.
Ja sealt need hakkama saajad mererannas tulevadki: noor ema, kolm koolieelikut sabas ja neljas, päris tilluke, alles vankris. Sellist seltskonda ei kohta just iga päev, sestap pöörduvad pealtnägijate pilgud järele vaatama. Pilkudes on imetlust (vaat kui tubli!), aga ka kaastunnet (kuidas see pere küll hakkama saab? kas nad ikka mõtlevad ka...?!).
Laste kasvatamine on igaühe isiklik ettevõtmine. Lapsi ei tohiks ilmale tuua sellepärast, et riik seda soovib või soodustab või et muidu hakkab eesti rahvas otsa saama. Emapalk on hea ja oodatud, kuid seda ei jätku kauaks. Lasteaia- või sõimekohtade puudus on pannud mõnegi emapalgast meelitatud pere laste isiklikkusest aru saama ning taipama, et emapalk on küll inimlik, kuid lõpuni mõtlemata idee.
Igaühe eluga rahulolu oleneb lõppkokkuvõttes temast enesest. Võrdusmärki ei pruugi olla nii napi raha ja õnne kui ka rikkuse ja õnneliku elu vahel. Pidu või põrgu on enamasti meis enestes.
Muidugi on elu edasiminek vabas riigis olnud ülivõrret väärt. On põhjust Urmas Oti kombel ülevoolavalt hõisata: „Fan-tas-ti-li-ne!” Siiski on raske vabadusele üksnes oodi laulda. Vabadus on toonud kaasa ohtralt valikuid, mida teha on mõnikord palju raskem, kui oli leppida valiku puudumisega. Sealt, kus lõpeb indiviidi võimete piir, algavad riigi kohustused. Millest räägitakse Eestis suvel 2006 omavahel rannas või mujal kokku saades, on viieteistkümne aasta tulemus või tagajärg, seni tehtu või tegemata jäänu kontsentraat. Üsna keeeruline on mõista, mis kombel saaks tavainimene aidata teismeeas riigil rutemini täiskasvanuks saada. Üks võimalus on oma mõtete väljaütlemine – eeldusel, et otsustajad neid loevad või kuulevad.

Stroomi oli pikka aega ikka vaid Stromka. Täna kuulen siin üllatavalt palju eesti keelt, kõneldakse ka inglise ja soome keeles. Aga kaldal seisavad endiselt hruštšovkad ja Brežnevi-aegsed tornmajad. Millised miljonivaated, omal ajal puhta muidu saadud! Kas söandab keegi nende korterite omanikest veel rääkida ahistamisest?! Vastaskaldale, Rocca al Maresse jääb nn esimene Eesti, kus merevaatega kodu eest tuleb välja käia miljoneid. Siinpool lookleb valgetüveline kasesalu ja kaskede alla sätitud laual taovad soliidses eas mehed turakat.
Siinsete meeste seas võib olla neid, kes on käinud iga maikuu algul pronkssõduri juures vanu aegu meenutamas ja punaseid nelke murukamarasse torkamas.
Tööle tulles sõidan iga päev pronkssõdurist mööda. Terve suve on sealne pilt muutumatu: hoiatuslindiga piiratud alal seisab või jalutab mitu politseinikku. Nende igavlev olemine on kaugele näha. Niisamuti igal hommikul kuulen raadio liiklusminuteid, mida kipub jääma ööpäeva jooksul juhtunud õnnetuste üleslugemiseks napiks. Autojuhid ei suuda vabaduses end ohjata, vabadus ja kaunis suvi on viinud eufooriasse, aidata võiks korralik liiklusjärelevalve. Kõrge liiklusametnik möönab ajalehes, et see on riigi ülesanne, kuid... Teame, politseinikke napib. Mida korravalvurid siis nii kaua Tõnismäel teevad?!
Ausambaplaati on tahutud kiri: Teises maailmasõjas hukkunutele. See pole üksnes nn vabastajate monument. Nõukogude ajalgi ütles rahvas: tundmatu sõdur Tõnismäel. Järelikult pole seal seisev pronkssõdur Aljoša, Andres ega Achim, vaid on pead langetamas KÕIGI mis tahes rahvusest ja mis tahes vägedes sõdinute ja langenute mälestust pühaks pidades. See paik pole miitingute, kammaijaa või lippude lehvitamise paik, siin peaks olema rahu ja vaikus. Minevikku tuleb mäletada, kuid on mõttetu sellesse lõpmatult sobrama jääda. Pronkssõduri juures peab olema sama rahulik kui Stroomil, kus ühele pingile mahuvad istuma venekeelne vanapaar ja noor eestlane, seisku sõdur Tõnismäel või kusagil mujal.
Stroomil saame ühel pingil istumisega ise hakkama, sõduri juures aga enam mitte. Minu riik, mida sa oled nii kaua oodanud?

Mu pilk jääb pidama murul lebaval noormehel. Las ma vaatan, ohutus eas nagu olen. Milline voolitud keha, parajalt päikesepruun, toonitatud juuksepahmak ja... Aa! – märkan mehe kõrvas rõngast. Suudan omasooihalejaid mõista vaid siis, kui pean seda haiguseks või kaasasündinud hälbeks. Kuid siinne mees on ikkagi väga ilus! Pealegi olen õppinud sallivust, eriti pärast uudishimulikul lõunasöögil geibaaris Angel kogetud sõbralikku teenindust.
Siiski taban end seostamas homosid ja HI-viirust, andku asjaosalised mulle andeks. Kuid uuem statistika näitab, et nakatanute seas on üha enam heteronoori ja nende hulgas varasemast rohkem naisi. AIDS ja HIV on teemad, mille vastu korralikel inimestel pole üldise arvamuse kohaselt paslik huvi tunda. Vastik, raske ja ebameeldiv kõneaine. Kui arvaksin teisiti, siis valetaksin. Kuna Eestis on üle 5000 HIV-kandja, siis võib neid olla täna siin Stroomilgi. Kes, seda ei saa ma iial teada. Statistikaandmed näitavad, et uusi HIVi nakatumise juhtumeid tuleb Eestis miljoni elaniku kohta aastas kümneid kordi rohkem kui enamikes Euroopa Liidu maades. Sel suvel loeme välireklaamiplakatilt, et Eestis saab HIV-nakkuse iga päev kaks inimest.
Üksikisik saab heal juhul õppida mõistma neid nagu keda tahes muu haigusega inimesi, kuid selle haigusega seotud süngete arvude vastu ilma riigi abita ei saa.

Minu kõrvale rannapingile istub naine. Veidi vaikinud, võtab ta jutuotsa üles. Veerand tunni pärast tean, et ta on ukrainlanna, kes kunagi koos mehega Eestisse tulnud, ta abikaasa on surnud, poeg omaette elamas, tema ise haiglas õde. Naine jõuab jutuga välja samani: elu pidu või põrgu oleneb suuresti inimesest enesest. Meie vestlus käib vene keeles, peaasjalikult räägib küll tema, mina noogutan ja kordan aeg-ajalt tema öeldut üle, sest rääkija ei jäta mulle pause.
Järgmisel pingil saan järgmise vestluskaaslase. Kuulen imekspandavalt ladusat eesti keelt. Ligi seitsmekümnene naine, kes esimesel sõjajärgsel aastal Novgorodist Tallinna tuli, ütleb end olevat eesti keele suhu saanud vähem kui aastaga. Nimelt olevat tema ema esimesel Tallinna-päeval ajanud trammis segi sõnad „kurat” ja „palun”. Eestlasest konduktor teinud seepeale venelannale niisugust uut ja vana, et ema kamandanud koolieelikust tütart: marss eesti keelt õppima, et sinuga niisamuti ei juhtuks! Nõnda veetis tüdrukutirts suve pioneerilaagris eesti laste seas. Täiskasvanueas aidanud tal eesti keele oskust ülal hoida töökaaslased Erna ja Armilde, kes keeldunud temaga muud keelt rääkimast.
Stroomi-pinkide naiste elulugudest saaks raamatu...
Kadestan neid naisi. Et nad suudavad end juhuslikule kuulajale avada ja toda endale psühhoterapeudiks muuta. Räägiksin meeleldi minagi, kuid ei paindu. Elu jooksul omandatud suhtlemisoskusest hoolimata ei suuda ma end juhuslikule kuulajale maha laadida. Sest olen eestlane, kes teatud piire endas ületada ei suuda. Need piirid märgivad meie eneseuhkust ja väärikust. Kuid kindlasti peaksime õppima rohkem omavahel rääkima ja teisi inimesi enda ümber märkama. Suu avamine on lihtne, kõik lihtsad asjad aga saadakse või ei saada selgeks maast-madalast. Seega – lastetuba! Koolieelikuid lugema, kirjutama ja arvutama õpetades (muidu ei pääse ju eliitkooli!) peaksime emade ja vanaemadena lapsi õpetama ka rohkem rääkima ja end avama. Võrgundus on tänapäeva märksõna, ja sugugi mitte üksnes arvutinetindus, vaid inimeste vahetu suhtlemine. Psühholoogid ja majandusinimesed nimetavad seda ühtmoodi: sotsiaalne kapital.

Selle kapitali kogumises saaks riik kaasa aidata inimliku haridusstrateegia kujundamisega. Et kool oleks võimeline lastetoas antud suhtlemisalgeid kasvatama, oskama igas inimeses just tema tugevusi võimendada. Et tänased väikesed eesti poisid ei peaks mehe-eas teise ilma minema liiga vara, üheks põhjuseks kidakeelsus ja südamesse kinnikiilutud pinged.
Minu riik, kas meie koolides kasvatatakse inimesi?
Olen hämminguga jälginud religiooniiõpetuse vastaste lugupeetud kirjameeste tuliseid arvamusavaldusi meedias, aru saamata, mis kahju võiks sündida selle aine sisseseadmisest koolis. Usklike kui veidrike kulul tehakse vapralt nalja ja hoiatatakse usuga kaasneva ohu eest. Vägisi tuleb meelde kunagise teadusliku ateismi aksioom „Usk on oopium.” Üksmeelselt hukkamõistetud lähiminevikus asendati pärisusk kommunismiusuga. Millega asendatakse nüüd? Töö ei tee ju õndsaks, nentis juba Põrgupõhja Jürka.
Suhteliselt kergesti kätte võidetud vabadus ja majandusedu on tekitanud eufooria elu igikestvusest. Paraku nii pole ja viimsele teekonnale saadetakse lugupeetuimadki avaliku elu tegelased miskipärast ikka kirikuseinte vahelt ning jumalasõna saatel. Kas hirmust surmaga kaasneva tundmatuse ees?
Valik paganluse ja religiooni vahel on igaühe enese teha. Praegusaja ühiskonna eetikakriisi põhjuste üle juureldes aga võiksime siiski tunnistada, et eetika kuldreegel on kirjas Matteuse evangeeliumis: „... kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile...” Piiblist on leida rohkesti eetikapõhimõtteid, millest võib keerulistel hetkedel tuge saada nii enese kui teiste elu suunaja.
Kui järjekordse kõnnitiiru järel end taas pingile istutan, maandub minu kõrval noormees, kes kah kohe vestluskaaslaseks kipub. Teen, et kähku minema saan, sest mees on segase jutuga ja silmnähtavalt purjus. Vaistlikult haaran oma kotisangast.
Vargad ja purjutajad pole ime terves ilmas. Kuid meil, eestlastel, näikse olevat alkoholi poole eriline tõmme. Juba esimeses eestikeelses ajakirjas (aastal 1766!) manitseti maarahvast kainusele. Kui halb omadus on rahva geenides, siis ei peaks seda avalikult tagant õhutama, vaid hoopis pidurdama. Esimese Eesti Vabariigi aegsele karskusliikumisele pole nüüd aga suurt midagi vastu seada. Kel tõmme niigi olemas, võtab veelgi julgemalt – ja sõidab enese või teised surnuks või jääb invaliidiks. Küüniline, kuid alkohooliku surm ei pruugi tema lähedastele olla halvim. Alkohoolikut pikki aastaid taluda on põrgupiin ja valu.
Seegi on valdkond, kus inimene üksi ei suuda hakkama saada ja ka pere üliinimlikest pingutustest ei piisa. Kus sa oled, minu riik, kelle võimuses oleks kujundada alkoholipoliitikat ja peatada Saaremaast Narvani kõlav rõõmuhõise Vötame mönuga?

Riik, mille või kelle poole tavainimene õhkab ja kellelt tuge vajab, ei ole tegelikult midagi muud kui otsustajate kogu. Otsustajale on tavakodanik andnud oma hääle lootusega, et usaldatu tema häält arvesse võtab ning teda sel kombel usinalt teenib. Otsustajate tegusid vahendavast meediast aga jääb arusaam, et meil pole rahva teenreid, vaid on rahva peremehed. Poliitikute tegevuse kajastus tekitab mulje, et poliitika on räpane värk, kus pole paika headel äritavadel ega tihti ka muudel eetilistel põhimõtetel. Kuidas on tegelikult, ma ei tea. Tavakodanikul pole aga peale hääle andmise suurt võimalust riigi kujundamises kaasa rääkida. Presidendi valimisel ei peeta tavakodaniku häältki vajalikuks. Kui küsitaks, siis annaksin hääle naispresidendile. Põhjenduseks sama, mille Eesti Ekspressile antud intervjuus ütles välja sel suvel Tallinnas esinenud hittlaulja Sting, kes sooviks maailma rohkem naispeaministreid ja -presidente, sest mehed on läbi kukkunud, mehed on liiga egoistlikud.
Vaevalt saab egoistist kunagi teenrit.

Kaks eestikeelset vanaprouat uudistavad mu kõnnikeppe (viimati küll soovitati rikutud fantaasiast vaba sõna: tokid). Mitmeaastane kasutamiskogemus annab mulle õiguse uudistajatele kinnitada, et tokid on head. Igal juhul jälle midagi, mida igaüks ISE enda terviseks ning heaoluks teha saab.
Muide, kõnnitokid on head veel selle poolest, et nendega käies pääseb ühistranspordi kasutaja alandusest. Logisevate sõidukite haisust ja mustusest lahtisaamiseks on vaja raha, mida ei olevat. Otsustajad võiksid mõnda aega sundkorras ühissõidukeid kasutada. Siis näeksid nad oma silmaga, et oh imet, ei ole seal sõitmas üksnes lapsed, puuetega inimesed ja pensionärid. Kui aga oleksidki ainult nemad, siis vääriksid nad sealgi inimväärset keskkonda.
Astun merest välja, upitan seljakoti selga ja kinnitan tokid. Otse mööda Merimetsa teed astudes olen napi paarikümne minutiga teises, harjumuspärasemas kultuuriruumis. Viimasel ajal on need ruumid jõudsalt lähenemas. Lõimumine. Kui Kolde puiesteed pidi minna, võib näha Merko ja Arco Vara uhiuusi, veel pooleliolevaid elamuid. Majade tulevastele elanikele on Stroomi lähedus olnud müügiargument. Merimetsa teel uurib üks ema koos väikese tütrega sipelgapesa: ”Смотри, муравей!” - „Smatrii, muravei!” Seejärel lisab ema püüdlikult ja silphaaval: „Si-pel-gas!” Loodan, et kuulsin õigesti. Sellel emal on põhjust õpetada oma lapsele selle maa keelt.

Tokiretkedel jõuan minagi taas Stroomile. Siin on meri ja veel midagi. Mu kadunud king on poole sajandiga muutunud olematuks, kuid ometigi tundub, nagu oleksin selle üles leidnud. Vahepeal kaotatud maalapp on vabadusaastatel tagasi võidetud. Parimatel päevadel särab Stroomil päike. Siin kõneldavad keeled, siinsed inimesed, nende elukäigud ja kombed on vaba riigi üks väike mudel. Olgu küll teab mitmes Eesti, kuid siiski Eesti.
Juuli lõpp – 11. august 2006