Päästerõngas elumerel

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 4/2011

„Sul on selg valge!“

„Vaata aknast välja! Jeerum, mis seal küll toimub?!“

„Oi, kas sa tead, mis just praegu juhtus...“

Niisuguste lausetega on kaaskodanikud – lähedased, tuttavad ja kolleegidki – meid ikka ninapidi vedanud. Kui oleme, silmad suured, „uudiseid“ uskuma jäänud, on järgnenud rahulolev hüüe: „Aprill!“  

Kui tänavu juba ongi aprilli algust lustitud, siis kuuldavasti olevat veel ka aprilli viimane päev alati naljaviskamise päralt.

Miks mitte aga avastada endas ja jagada teistega naljasoont muulgi ajal, märksa sagedamini?

Kadedus on kehv tunne, aga mina olen küll aeg-ajalt kade neile, keda on õnnistatud huumorisoonega. See on  looduse antud suur kingitus, paraku üsna haruldane. Kui hakkasin kokku arvama tuttavaid, kes selle kingituse sündides kaasa on saanud, siis jäi kahe käe sõrmi üle. Ometi on nalja järele tohutu puudus, seda igatseme maast-madalast. Miks muidu nelja-aastane naeru lagistab, kui lapselaste seltsis Andrus Kivirähki „Kaka ja kevade“ jutte või Juku anekdoote loeme. Naljakas jääb paremini meelde kui õpetlik. Kuulen üllatusega, kuidas väikemees räägib Juku-lugusid edasi oma emale, kes meie lugemist pealt kuulama ei juhtunud. Ümberjutustaja paneb enda poolt pisikese knihvi juurde ja lugu saab veelgi lõbusam.

Aga ega kirjanduseski ole head nalja jalaga segada ja seda enam paistavad huumorikirjutajad silma ning on hindamatud. Just seepärast on saanud maailmakuulsaks vahva sõdur Šveijk, kes sündinud tänu Jaroslav Hašeki kirjanikusulele.

Alles hiljaaegu, selle kevade hakul, sain suutäie naerda, vaadates „Õnne 13“ seeriat, kus kõik peategelased üksteisele kilode kaupa räimekala pakkusid. Teet Kallas, meie oma igapäevaelu „Õnne“-lugudeks  kirjutaja, lisab lahedale ütlemisele tihti nalja, mis armastatud näitlejate esituses võimendub ja annab seriaalile juba aastaid kõrge vaatajareitingu. 

Hermann Hesse, tõsiste teemade kirjutaja, ütleb siiski: „... igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.“ Seega peaks naljategemisega igaüks ise hakkama saama, lootmata kirjandusele või kaasinimestele.  

See tähendab, et endaga seostuvatesse muredessegi ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda. Egas muidu pole „Take it easy!“ – „Võta kergemalt!“ – nii levinud ütlemine.  

Kui kirjutasin naeratamisest eelmise kuu Elukirjas, sain mitmesugust tagasisidet. Jätkus neid, kes olid mu mõtetega päri, ja leidus teisigi, kes väitsid surmkindlalt, et kui võõrale naeratad, siis peab too sind poolearuliseks. Siinkohal tahan kõvasti vastu väita. Kui kunagi Lasnamäel lapselapsega jalutasin, ei saanud ma tükk aega aru, mis erilised inimesed sealkandis elavad: kõik, kes vastu tulid, olid vastu ootusi väga lahke näoga ja naeratasid. Lõpuks taipasin: väike laps, kes mul vankris istus, kes säras kui päike ja lehvitas vastutulejatele –  tema oligi see, kes naeratama pani! Lapse naeratus peegeldus vastutulijate näos. Huvitav, miks last ei peetud tobedaks ega poolearuliseks?!

Naeratusel, naerul ja naljategemisel on tugev omavaheline seos. Mõni psühholoog väidab, et hea huumor on õpitav nagu lugemine ja kirjutamine, kuid tõredalt inimeselt nõuab see kõvasti mõtteviisi muutmist. Kes arvab, et hakkab naeratama alles siis, kui elu muutub õiglaseks, ei suuda iial naerunatukestki huulile manada. Elu jääb nagunii ebaõiglaseks ja mured ei kao kuhugi. Saame vaid muuta oma suhtumist hädadesse ja ebaõiglusesse. Loodetavasti taipab täiskasvanud inimene ise, kus on piir sooja naeratuse, hea nalja ja labasuse ning tobeduse vahel. Mõnikord aga tasub julgeda soojalt naeratada ka seal, kuhu helge ilme esmapilgul sugugi ei sobi, kus aga sellest võib mures inimesel tublisti kasu olla.

Anton Tšehhovile, elegantse huumoriga pikitud, samas terav- ja tõsimeelsete novellide loojale, kuulub ütlemine: „Huumor on päästerõngas elumerel“. Päästerõngast aga on vaja siis, kui merel midagi juhtub – kas on (elu)paat kreenis või hoopis kummuli või on ujuja jaks otsa saanud. Seega võib hea nali ja soovitus „Võta kergemalt!“ sobida just siis, kui elumeri pole sõbralikult tüüne, vaid parajalt tormine.

Kuidas aga leida või kellele visata see „päästerõngas“? Hea lugeja, jaga oma naljategemise või -saamise kogemust! (See üleskutse pole aprillinali!)