„Tänan, et mu tuju rikkusite!“

Hille kolumn ajakirjas Elukiri 6/2011

„Tänan! Suutsite mul terve päeva ära rikkuda!“ öeldi mulle teiselt poolt letti.

 Iroonilisemat tänu oli raske ette kujutada. Vastasin omalt poolt sama mürgiselt: „Mina tänan teid ka!“  

Olin päikeselisel juunihommikul astunud lillepoodi, et valida lilled ja paluda need kenaks kimbuks seada. Ees seisis pidulikule sündmusele minek. Sobivate lillede valimine läks kiiresti. Edasi aga... Kimpu sättimisega ei näinud müüja vaeva, torkas lilled kähku punti ja tõmbas punase paelaga kinni, enne kui jõudsin kahtlust avaldada, kas punane pael sobib lillede roosa värviga.

„Noh, kas kõlbab?“ küsis teenindaja nagu moe pärast.

Endalegi ootamatult vastasin pikemalt mõtlemata: „Ei kõlba.“

„Kuu-idas?!“ oldi teisel pool lehti jahmunud.

Ja siis läks lahti. Ega minagi „väitluses“ alla jäänud – kinnitasin, et kimp pole ilus,  ja kahtlesin, kas selle seadjal üldse kogemust on. 

„No kuulge, ma olen ELUaeg seda tööd teinud! Aga teie tulete tänavalt ja tahate kimpu! Selleks ei ole aega! Kimp tellitakse varem!“ Müüja hääles oli sügavat solvumist ja õpetlikkust. Kogu ta kehakeel rõhutas, et tema on teadja, mina aga ei taipa lilledest mitte mõhkugi – mis vähemalt poolenisti oligi tõsi. 

Maksin, võtsin kimbu ja astusin uksest välja. Hirmus paha tunne oli. Piinlik ka. Samas – olin ju näinud, kui osavalt ja kiiresti oli sätitud lilli ka siis, kui olin poodi astunud kimbusooviga otse tänavalt. Tänane müüja oleks võinud ju mulle kohe öelda, et tal pole kimbu kohapeal tegemiseks aega. Teisalt aga – pidin mina kohmama, et sätitu ei kõlba kuhugi, ja koguni seadma kahtluse alla müüja kogemuse? Ja pidin ma kohtuma just omaealise müüjaga, kellel võis muude murede seas olla ka ealisi iseärasusi... Oleksin minagi võinud vähemalt targu vait olla!

Olukord meenutas vanamutte bussist. Nii nimetas kord noorem ühissõidukikasutaja pensioniealisi prouasid, kes rahulolematuna tühjast tüli tõstavad. Teisele öeldud terav sõna tuleb veel teravamalt bumerangina tagasi, adrenaliin tõuseb nii ütlejal kui vastuütlejal ja lõpuks on kõik sõidukis viibijad naeruväärsesse sõnasõtta kaasatud. 

Ka mujal võib tahtmatult sattuda sõnade ping-pongi pealtkuulajaks ja -nägijaks. Mõnel majakoosolekul näiteks teeb auväärses eas inimene nii pikalt ja kriiskava häälega kõike maha ja nõuab, nõuab ning veel kord nõuab, et palud mõttes: oh, et ma ise kunagi sama kõva ja koledat häält tegema ei hakkaks! Keegi koosolijaist aga sosistab kriiskajat kuulates uskumatult: „See on ju minu lapse kunagine õpetaja! Ta oli varem täitsa normaalne inimene, aga nüüd...“

Miks küll nii võib juhtuda meiega, kes me olime kord täiesti normaalsed inimesed? 

„Jaah, ja nüüd on SEE minuga juba juhtunud!“ pidin nentima lillepoest väljudes. Lasin kevadõhul ajusid tuulutada ning üsna ruttu sai selgeks, et oma rahulolematust oleksin pidanud väljendama viisakamalt ja vaoshoitumalt, teenindaja põhioskuste ja tema isiku kallale minemata. Targem annab järele – see ütlemine oleks pidanud meelde tulema meile mõlemale. Müüja polnud saanud õpetust raske kliendiga toimetulekuks, mina aga olingi selline klient. Nii oli mõlemal oma õigus, millest me lahti ei lasknud ja mistõttu tikutulest ehk paarist sõnast sündis sõnalõke. Seisime, kaks keskealist soliidset ja teineteisele võõrast naist, teine teisel pool letti, mõlema kleidikaelusest paistmas kuumahoo õhetav jälg, ja pildusime „komplimente“ vastastikuse „tänuni“ välja.

Me polnud osanud ohjata adrenaliini, mis meie ealistest iseärasustest johtuvalt oli kerge me sisemuses tõusma ja kobrutama.

Läksin mööda tänavat ja rahunesin tasapisi. Muigasin enese üle ja meenutasin, millal varem olin olnud raske klient. Õnneks polnud palju kordi meenutada, sest enamasti oli mind aidanud õpitud teadmine, et olgu kliendil kui õigus tahes, hüsteerilise vanamutina või vanamehena käituda ei tasu, väärikam on jääda viisakaks prouaks või härraks. Enne, kui tunned, et justkui hakkaks keegi teine sinu sees mürgiseid sõnu ütlema, on kasulik adrenaliinihoog maha võtta ja rahulikult kümneni lugeda. Liiga lihtne õpetus, eks? Ometi toimib see sama hästi mõlema poole puhul, keda ähvardab oht otsekui märkamatult ja tahtmatult sõnasõtta astuda.  

Ja kui teenindajat pole põhjust tänada, siis pole vaja olukorda ka suisa irooniliseks keerata. Või on argipäevas end aeg-ajalt ilmutava adrenaliini taltsutamiseks veel mõni nipp?