„Tšau siis!“

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 2 / 2011

Kõrgesse ikka jõudnud elurõõmus daam oli nõutu.

„No ma olen nüüd täitsa üksi!“ Ta nooruslik hääl oli mitu tooni madalam ja telefonist õhkus kurbust. Äsja oli ta igavikuteele saatnud viimase omaealise lähedase.

„Mis sa nüüd,“ püüdsin lohutada. Vanadaami kooli- ja leeriõed olid nüüd küll viimseni läinud, pärisõed samuti, vendadest rääkimata, aga... „Sa pole ju sugugi üksinda!“ ütlesin talle veendunult. Tal oli nooremaid ja päris noori järeltulijaid, kes kõik polnudki Eestist ära läinud. Üksikute hulka ei saanud teda kuidagi arvata.

„Noo-jaa,“ venitas daam kahtlevalt. „Keskmistel on tohutu kohustusekoorem ja noortel omad jutud. Kui neil ongi aega, siis nad säutsuvad omavahel kiiresti ja paari lausega. Tead ju küll, see Facebook ja Twitter ja mis kõik.“

Jäin endale kindlaks ja raiusin nagu rauda, et pole põhjust kurvastada. Seda enam, et minu arusaamise järgi teadis tema poppidest arvutivõimalustest, mida nimetatakse sotsiaalmeediaks, minust tibake rohkemgi. Mina ei saa seni aru, miks mul peab olema mitusada sõpra, keda ma nägupidi ei tunne!?

Läksin talle järgmisel päeval külla ja võtsin sama teema uuesti üles.

„Sul on õigus,“ oli ta juba märksa optimistlikum. „Ma ju armastan noori,“ kinnitas ta ja lisas otsustavalt: „Aga eks ma pea õppima nendega suhtlema.“

„Õppima?“ olin pisut kahtlev. Kas tema, omaealiste seas armastatud suhtleja, pidi hakkama õppima, kuidas istuda või astuda ja mida rääkida? Ta ju valdas seda!

Minu kahtlust nähes vanadaam vaid naeratas salapäraselt.

Mõni aeg hiljem meie ühiste tuttavate noorte hulka sattudes avastasin sealt ka üksijäämist kurtnud daami. Üllatusega märkasin, et ta rääkis kaasa uue populaarse raamatu muljete vahetamises ja jagas uue CD-plaadi kuulamise elamust. Kui noored rääkisid midagi, millest vanadaamil tõesti polnud aimu või mis teda sugugi ei ahvatlenud, siis jälgis ta teiste juttu tähelepanuväärse huviga ega sekkunud. Rääkimata sellest, et oleks hakanud talle tundmatut teemat maha tegema, selle üle vaidlema või seda vihaselt halvustama. Samas oskas ta enese jutu vastu sobilikul hetkel siirast huvi äratada.

Daam oli silmanähtavalt heas tujus. „Näed nüüd!“ pilgutas ta mulle silma, otsekui meie toonast jutuajamist meenutades.

Ta oli ära õppinud, kuidas endast nooremate seltsis ennast hästi tunda ja teistelegi rõõmu pakkuda. Ta ei kurtnud ega oianud (kuigi jalad ja selg ja vererõhk andnuks sellest põhjust), ta ei kirunud riiki (kuigi temagi ei saanud mingit eripensioni ja rahulolematuseks oleks olnud  muidki põhjusi), ta ei vingunud ega virisenud, ta oli uudishimulik ja uuris elu enda ümber.

„Suhtlemisõpingud“ oli ta täiesti iseseisvalt, enesega aru pidades ette võtnud, ja nautis tulemust lapseliku rõõmuga. ,„Kas tead,“ tunnistas ta, „ükskord nad ütlesid mulle, et minu juttu on mõnusamgi kuulata kui lugeda kellegi võhivõõra lühikesi lauseid arvutis!“

See oli saavutus. 

„Aga,“ jätkas ta siis, „ sa ju tead, eks ma ole üldse üks isemoodi inimene.“

Olin sellegagi nõus. Isemoodi sellepärast, et ta ei sarnanenud enamikule omaealistest. Teda oli õnnistatud heade geenide ja vastupidava tervisega. Teda nagu teisigi olid tabanud pika elu jooksul mured, kuid ta oli ta suutnud kibestumisest omal vaimujõul välja tulla ja muutuda vanas eas koguni päikeselisemaks. East hoolimata oli ta nüüd sisemiselt hoopis noorte moodi. Oma harulduse üle oli ta uhke ega olnud ka. Elu oleks kõigist hädadest hoolimata lahedam, kui temasuguseid jätkuks rohkem!   

„Tšau siis!“ ütles vanadaam noorteseltskonnast lahkudes nagu muu seas. Mis sellest, et tema, eluaegne õpetaja, väga hästi teadis, kui tähtis on end emakeeles alati korrektselt väljendada. „Tšau“ oli talle kõigest parool, tühine libastus kõige muu, märksa tähtsama kõrval.