.jpg) |
Lase lahtiHille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 12 / 2010 Kuulasin raadio hommikust helistamisringi, mille teemaks oli igatsus. Jutt kiskus vägisi härdameelseks. Eriti jäi meelde vanem proua, kes rääkis, kuidas ta kogu elu on endas kandnud igatsust lapsepõlvekodu järele, mida enam olemas ei ole. Helistaja häälest oli kuulda, kui väga see igatsus olematu järele talle ikka veel haiget tegi. Tol korral mõtlesin, miks ometi laseme möödanikku vajunud ja olematuks muutunul oma elu rikkuda, miks ei suuda me leppida sellega, et üht või teist asja enam ei ole ega tule, et inimesed meie kõrval kaovad igavikku ja seegi on paratamatus. Kui ise lõppeval aastal kaotusvalu tundsin, ei suutnud minagi mõistust üle tunnete sättida. Valu, pealegi äkiline, oli väga valus. Oleme inimestena nii loodud, et mõistus jääb tihtipeale tunnetele alla. Samas teevad just tunded meist inimese ja annavad meile kordumatuse. Tunnete lahvatades võib mõistus siiski suureks abiliseks olla, päästes meid oleksite piinavast ringist. Teate ju küll – kui miski on läinud halvasti, siis on oleks-id kärmed pähe ja keelele tulema: „Kas ma ikka tegin õigesti? Äkki oleksin pidanud tegema teisiti? Mis siis, kui oleksin... Kui hea, et seda kõike ei oleks juhtunud!“ Ja nii edasi ja nii edasi... Siinkohal peakski sekkuma mõistus ja ütlema: „Stopp!“ ning mineviku lukku panema. Muuta saab üksnes tulevikku, minevikuga pole enam midagi teha, sellest on võimalik üksnes rääkida ja seda meenutada. Kahetsustest on abi ainult siis, kui neist on võimalik õppida ja tulevikus samad vead tegemata jätta – sedavõrd, kuivõrd on võimalik oma saatust ise luua. Kahetsus saab olla üksnes siis kasulik, kui sellest on õpetlik kasulikkus välja sõelutud ja kasutu minema heidetud, unustatud. Ühes eelmises kirjatükis samas ajakirjas kirjutasin, kui tähtis on mineviku lugude edasiandmine lastele ja lastelastele, et nn väikese ajaloo kett ei katkeks. Ometigi on olukordi, mida ei tasu endaga kaasas kanda, vaid mis tuleb läbi elada ja siis endast maha jätta. Seega peitub eluga edasimineku võti paradoksaalselt nii mineviku mäletamises kui ka selle unustamises, sellest lahti laskmises. Edasi liikudes pole tagasivaatamisest sageli sugugi kasu, sest kaob liikumise jõud. Liiga suur võib olla soov teha võimatut – muuta möödanikku. Võimatu soovi asemel tasub keskenduda praegusele, lükkamata unistusi ja soove umbmäärasesse homsesse. Me seisame aeg-ajalt ristteel nagu muinasjututegelased, kes peavad mõistatama, milline tee kolmest valida, et jõuda soovitud varanduseni. Tõsielu erineb muinasjutust selle poolest, et valitud tee ei pruugi sugugi viia soovitud varanduseni ning varandus ei pruugi olla varandus sõna otseses mõttes. Kui valitud tee osutubki valeks, siis ei tasu meelt heita. Miski siin elus pole kunagi sajaprotsendiliselt kindel ja inimene pole oma otsustes sugugi kõikvõimas ega ilmeksimatu. On märksa kergem, kui suudame elu võtta põneva seiklusena, kus peamegi aeg-ajalt ristmikul seisma ja valikuid tegema, ilma et veidi aja pärast end armutult piitsutaksime, kui kõik ei läinud nii, nagu ette kujutasime. Eckhardt Tolle, kes on mõtisklused aja üle koondanud pealkirja alla „Meelerahu hääl“, kirjutab oma raamatus nii: „Elu jagamine minevikuks, olevikuks ja tulevikuks on mõttemeele vili ja lõppude lõpuks vaid näiline. Minevik ja tulevik on mõttelised vormid, vaimsed abstraktsioonid. Minevikku saab mäletada ainult Praegu. See, mida mäletad, on sündmus, mis leidis aset Praegu, ning sa mäletad seda Praegu. Tulevik, kui see kätte jõuab, on Praegu. Järelikult on ainus tõeline asi, ainus asi, mis üldse on, Praegu. /---/ Hetkel, mil su tähelepanu siseneb Praegusesse, mõistad, et elu on püha. Kõige juures, mida tajud, kui oled kohal, on teatud pühadus. Mida rohkem elad Praeguses, seda enam tunnetad Olemise lihtsat, kuid sügavat rõõmu ning kogu elu pühadust.“ |