Kellele meri, kellele mets

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 7/2011 

„Oo, suvi!“ õhkame õndsalt, nautides põhjamaist üürikest valgust ja vabadust kõndida paljajalu. „Ja meri!“ lisab keegi, kelle meelest pole suve ilma mereta olemas. „Ja mets!“ kinnitab teine niisama enesestmõistetavalt, sest teda lummab suvise metsa vaikus ja varjulisus. 

Metsa- või merearmastus tulevad lapsepõlvest, olen tähele pannud. Mina olen mereinimene, sest mu esimesed kümme eluaastat möödusid Saaremaal. Arvan, et sellepärast olen ka kalasööja – kord tegi sünnipäevakingiks toodud värske lestakala mulle rohkem heameelt kui kõik muud kingid kokku.

Koolilapsena Lõuna-Eestisse sattudes pidin tunnistama, et metsased kuplid ja künkad, mis tollal tundusid kõrgete mägedena, olid ilusad, kuid nende vahel oli kitsas hingata. Mere ääres tundub maailm lõputu, sest silmapiir on näha, ja mõnigi mõte saab selles avaruses selgemaks. Õnneks on mu kodulinnas Tallinnas meri alati lähedal ja mere ligi pääseb üsna hõlpsasti mujaltki Eestist. Kui süda kisub raskeks, lähen ja loen mõttes enda kirjutatud lugu, millele panin peaaegu palve pealkirja: „Minu meri, kes Sa oled maa peal...“  Mõnikord tahaks võtta pintsli ja paberi ning jätta sellele vaatepildi, mida meri parasjagu pakub, – kui vaid oskaks sama hästi nagu pühendunud meremaalija Aili Vint.

Meri ja mets, nemad mõlemad, on osa meie, eestlaste, olemusest ehk keerulisema sõnaga öeldes identiteedist. Ega muidu oleks meil nõnda palju merelaule, mida ümiseme suvelõkke ääres või mille peale hardalt plaksutame, kui kuuleme neid Boris Lehtlaane, Voldemar Kuslapi või Ivo Linna või.Jaak Joala või veel paljude teiste meie  lauljate esituses. Meri oma heitlikkuses on samasugune kui meie maa ajalugu ja tänapäev, milles vahelduvad hell armastus ja põrgu, nagu ütlevad Juhan Saare sõnad Arne Oidi laulus „Meri, mu tuhandenäoline meri“.

Merekohinal, lainete vaiksel loksumisel või ulguval tormil on seos muusikaga, sest mere hääled on omalaadne muusika. Meri on osa ka eurooplaseks olemisest, Euroopa identiteedist, sest suures osas Euroopastki on manner merele avatud. Võimsalt on meremuusikat sõnades edasi andnud itaalia kirjanik, muusiku- ja filosoofiharidusega Alessandro Barucco, kes paar aastat tagasi osales ka Tallinna kirjandusfestivalil. Sümbolitega pikitud romaanis „Ookean meri“ laseb ta ühel romaani müstilisest tegelastest merd kirjeldada: „Ennekõike: meri hüüab. Ta ei jäta kunagi järele, poeb sulle sisse, ronib selga, ta tahab sind. Võid teha nägu, et ei tee temast välja, aga sest pole kasu. Ta hüüab sind ikka. Meri, mida sa näed, ja kõik need, mida sa kunagi ei näe, aga mis ometi on olemas, kannatlikult sind ootamas, üks samm su elust ees.“

Saarlasest kooliõpetaja ja kirjamehe August Mälgu 1935. aastal ilmunud romaanis „Õitsev meri“, mida juhtusin hiljaaegu uuesti lugema, leidub vähe sümbolistlikke merekirjeldusi, kuid ometi on meri igal leheküljel, sest ta on romaani tegelaste elu ja leib. Peategelane, Turja Hannes kostab mereilu kohta: „Kui tuul väljas – kärista sõuda, see on see ilu ja asi.“ Samas kurdab ta kalurihütist maasisese talu väimeheks saanuna, et puud ta ümber ei lase vaadata kaugele ja see ängistab ning kui merekohinat ei kuule, oleks midagi nagu surnud.

Need, kes eelistavad metsa merele, võiksid siinkohal jätkata oma kiidulaulu. Pole kahtlust, et metsa kaitseks jätkub argumente. Ja – kas metsa ongi tarvis kaitsta? Kui, siis ehk inimeste eest, kes kipuvad rahaks tegema puid, mis võiksid kasvada. Niisamuti kui meri kuulub ka mets meie olemusse, olles nii vaese mehe kasukas, nagu ütleb vanasõna, kui ka söögilaud ja paganausku eestlase pühakoda.  

Merel ja metsal võib olla meie olemuse seisukohast laiemgi tähendus. Kui kipume vastandama merd ja metsa, siis näitame eestlaslikku individualismi ja kirglikku soovi olla kinni OMA tõekspidamises ning sellega suurustada. Lihtsam ja loogilisem oleks naabri metsaarmastust tagant kiita, nähvamata: „No ma ei kujuta ette, mida sa seal metsas leiad. Sääsed ja põdrakärbsed ja, heldeke, koguni puugid!“ Metsapooldaja omakorda võib lasta registrid valla: „Meri on muutlik kui teismeeas laps – ei sellest tea kunagi, mis juhtuda võib!“

Meie suvi on üürike ja just parasjagu pikk, et jõuame nii mere äärde või merele kui ka metsa. Mõlemaga tasub kokku saada, et näha nendes nagu peeglis iseennast.