Kallim kui kuld

„No see Robi...“ venitab ema. „Temast vist saab mees, kes hakkabki teistel nahka üle kõrvade tõmbama.“ Ema on murelik: „Kuidas peaksin mina kasvatama oma last, kes juba praegu on Robist nii erinev? Kas talle sisendama, et inimene on inimesele hunt ja tuleb aina valvel olla?! Nii ju ometi ei saa!“

Ega saa jah. Ikka loodame oma lastest ja lastele head ning usume, et neid ümbritsevad usaldusväärsed inimesed. Oma kogemuste põhjal aga peame tunnistama, et elu võib olla vägagi karm. Usaldusväärsus võib mis tahes suhetes osutuda tühipaljaks sõnakõlksuks. Kahjuks tuleb see ilmsiks tagantjärele.

Praegune aeg laseb tagantjärele tarkusel ohtrasti ilmsiks saada. Buumiajast võib vesta kirevaid petulugusid. Ehitusplatsidel toimusid justkui petturite ja soss-seppade vabariiklikud (või koguni üleilmsed?) kokkutulekud. Ausad ehitusmehed polnud kadunud, kuid andku nad siinkohal andeks – noid teisi oli rohkem. Tuttav, kelle majaehitus on seni pooleli, süüdistab ennast, et ta pealtnäha viisaka ja jutuka projektijuhi jutus ei märganud väljendit: „No päris ausalt ei saa küll keegi ära elada...“ Nüüd, kui lobe mees kadunud nagu tina tuhka, tuleb see talle ühtelugu meelde. Hilja.

Veel kibedam on lugu on äriettevõtetega – reisibüroodega, kindlustusseltsidega, pankadega –  kelle missiooniks on müüa teenust, mida ei saa käega katsuda ega hambaga proovida – usaldust. Seda, mis on kallim kui kuld ja mille väärtus üha tõuseb, sest seda napib järjest enam.

Mõjukad riigijuhid üle maailma on avaldanud arvamust, et pangad peaksid klientide ees vabandama, sest  nad ei ole müünud oma põhilist kaupa, usaldusväärsust. Kuna laenutehing on partneritevaheline, siis peaksid vastutama mõlemad pooled. Targutamine ja laenu võtjale/saajale näpuga näitamine: „Ise ju tegid! Ise otsustasid! Ise oled süüdi ja kui nüüd tagasi maksta ei jõua, siis kannata!“ ei saa olla päris õige.

Partnerlusse uskus ka klient, kes usaldas oma säästud panganõustaja abiga panga hallatavatesse rahapaigutusvahenditesse. Usaldusväärsus sisaldas klientide arvates peale laitmatu teeninduse ja naeratuste ennekõike tõsist pädevust rahaasjades. „Nemad on ju seda õppinud, järelikult on nad targemad kui mina ja ma võin neid usaldada!“ uskus nii laenaja kui säästude paigutaja finantsnõustajaid ja -analüütikuid.

Naeruväärseks on muutunud ka teist äärmust kajastav lillelapselik reklaamlause „Õnn ei peitu rahas“. Raha olemasolu ei pruugi tuua õnne, kuid raha puudumine on suisa õnnetus – vähemasti seni, kuni elame maises turumajanduses, mitte aga energeetilistes taevastes kõrgustes. Rahast, õigemini selle nappusest, räägime viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Samas on ikkagi miski ülem kui käegakatsutav kullatükk või rahatäht.

Valusaim on usalduse kaotamine inimsuhetes. „Ma ju usaldasin teda täiega!“ õhkab naine (või ka mees), kes nüüd teistpoolt enam nähagi ei soovi. „Jah, elu muutub ja miski pole jääv,“ tuleb elutargalt nentida. Võib-olla on aga nii, et ebausaldusväärsus ja lõputu vabadus inimeste sisemuses ja suhetes ei lase olla usaldusväärne ka ettevõtetel, kellele annavad ju sisu ja näo seal töötavad inimesed. Nendegi hulgas võib olla mehi või naisi, kes juba lasteaias teadsid, kuidas lahkelt ja sõbralikult teisi ninapidi vedada...

Kõigest hoolimata õpetame lastele maast-madalast: ole aus, ole lahke, pea oma sõna... Samas peaksime saatma lapsed kodust teele sõnadega: „Usalda ennekõike iseennast, mõtle ja kaalu, enne kui teed olulisi otsuseid!“ Maailm ei ole nii turvaline ja usaldusväärne paik, nagu soovime. Kui oleks, viibiksime paradiisis. Paradiisi aga ei ole enam olemas, sest – kui uskuda maailma loomise üht versiooni – Aadam ja Eeva visati ju paradiisist välja, sest ...nad mõlemad kaotasid Looja usalduse!