Miljon OMA õnne

Hille kolumn ajakirjas Eesti Naine nr 6

Olen kord intervjueerinud noort meest, kes mu küsimusele, mis teda ajendab narkootikume tarvitama, vastas: „Ma tahan olla õnnelik!“ Kui arvasin, et õnneni jõudmiseks on teisigi teid, oli ta kategooriline: „Jah, aga miks minna ringi, kui otse saab?“ Otseminekuga oli ta jõudnud sinnamaale, et vajas teiste abi ega mõistnud, miks teda ei taheta meeleldi aidata. Minugi küsimuse peale arvas ta, et ma pole teemasse süvenenud.

Soov „Ma tahan olla õnnelik!“ on loomulik ja igaühel kui mitte huulil, siis sügaval südames. Vahel tundub, et oleme nn õnnevalemi tabanud, samas aga näeme, et liidetavate summa või arvude korrutis ei anna siiski soovitud tulemust. Õnne otsib iga inimene ja otsivad koguni maad ja rahvad. Eestimaa õnnega ei ole kõige paremad lood. Kui uskuda omalaadset õnnestatistikat, siis maailma õnnelikemate esikümnesse pole meil asja. Ometi tahame sinna jõuda! Miks mitte koguni viie kõige õnnelikuma riigi hulka! See poleks ju võimatu, sest raha ja rikkus ei ole õnne ainsad eeldused.

Võimalik, et rahva ja riigi õnn peitub hoopis iga selle riigi inimese egoismis. Igaüks peaks suutma ennekõike ISE ja ainult ISE olla õnnelik, seades endale OMA piirid ja ettekujutuse õnnest, püüdmata ilmtingimata järele teha seda, mida teevad teised. 

Paraku algab inimese kujunemine maast-madalast. Lapse piiride seadja on täiskasvanu. Sestap on lapsevanemaks olemine vastutusrikas ja keeruline ning isegi parimate soovide järgi käitudes ei saa olla kunagi kindel, kas oled teinud õigesti. Targad piirid jäävad lapse kaasavaraks, seadmata või valed rajad aga eluaegseteks kammitsateks. Kes on lapsena pidanud tajuma füüsilist või vaimset vägivalda, ei pruugi osata seda täiskasvanuks saades hukka mõista.

„Ta oli väiksena nii hea laps, lausa kullatükk!“ imestatakse mõnd pahurat ja torssis täiskasvanut. Ent temagi võis olla lapsena kogenud vaimset vägivalda. Korralikus peres polnud lubatud nn halvad emotsioonid – viha, kurbus, halb tuju. Liiga hilja sai „kullatükile“ selgeks, et kõik tunded on inimlikud. Tuleb vaid osata neid õiges kohas ja õigel ajal väljendada, et kogu karikatäit ei saaks enda kaela lapsed ja koerad, kolleegid ja supermarketi kassaneiud. 

Naljakad või lausa küünilised anekdoodid ämmadest sünnivad enamasti sellest, et emad ei raatsi piiride seadmisest loobuda ka siis, kui lapsed on valmis elama oma elu. Väga raske on näha OMA last seadmas endale hoopis teistsuguseid piire! „Kas sa siis paremat naist ei leidnud?“ või „Oh, minul pole väimehega vedanud!“ õhatakse sageli.

Nn üleüldiste piiride järgi on ühtviisi raske taluda registreeritud abielu asemel nii elukaaslust kui hoopis üksikuks jäämist, nii trobikonda lapsi kui lastetust, nii partnerite vaheldumist ja rohkust kui vabatahtlikku üksindust või lausa tsõlibaati. Ja – oh hoidku taevas! – mis siis veel saab, kui korralikult kasvatatud laps võtab kaaslaseks omasoolise! Tule taevas appi, kus selle häbi ots! – mida ütlevad sugulased ja naabrid?!

Samuti pole saladus, et Eestimaal on usklikele inimestele alati viltu vaadatud ja neid naeruvääristatud, selgeltnägijaid ja nõidu võetud aga elu loomuliku osana. Igaühe enda sisemine radar näitab, mida uskuda, ja siin pole teistel palju sõnaõigust. Niisamuti ei tasu veendunud ateisti ümber pöörata, kui tal enesel pole selleks motivatsiooni.

Oma piiride tõeliselt halba valikut, näiteks narkootikumide kasutamist õnnetoojana, on väga raske, kui mitte võimatu mõista. Kiire, kuid näiline tee õnnele võib olla ka viinapits ja sigarimahv. Taas on igaühe enese otsustada, kas valida need oma teekaaslasteks. Poja või tütre mõõdukaski vägijoogilembus võib teha karsklasest lapsevanemale väga haiget.  Kuid ikkagi ei jää üle muud, kui austada teise valikut, soovida talle südamest head ja seda, et tema piiride teravus kunagi teda ennast sügavalt haavama ei hakkaks.

Isiklike piiride ja õnne kuldreegel on pärit Matteuse evangeeliumist: „... kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile...”  Isiksuseks kasvamise piire tuleks osata seada nii, et need kellelegi haiget ei teeks. Perekonna, ühiskonna ja kogu riigi õnn aga saab koosneda vaid paljude inimeste egoistlikust õnnest. Eestimaa õnn tähendaks seega pisut enam kui miljon korda OMA õnne. Olgu selle õnne poole käe sirutamine kas või sama salapärane kui sõnajalaõie otsimine juunikuises valges öös...