Mis jääb alles?

Hille kolumn ajakirjas 60+, mai 2015

Kaks väikest tüdrukut, kes muidu kenasti koos mängisid, ei leidnud ühel päeval enam üksmeelt. „See meeldib m u l l e!“ teatas üks. Teine kinnitas sama veendunult: „Selle saan m i n a!“

Ihaldusväärne s e e polnud miski muu kui vanaema väike kuldne käekell. Kaugelt välismaalt kingitud, nii peen ajanäitaja, et seda ei raatsinud vanaema iga päev käe peale sättida.

„Oot-oot,“ sekkus ta sealsamas tüdrukute sõnavahetusse. „Praegu ei saa kella kumbki teist. Pärast minu surma, siis vaadake, kuidas te seda jagama hakkate. Ehknolete selleks ajaks juba täisinimesed ja jõuate omavahel kokkuleppele.“

Kahest toona väikesest tüdrukust üks oli mu enda vanem tütar, teine mu venna järeltulija. Nende vanaema oli minu ema, kes elas pärast toda kellalugu veel ligi kolmkümmend aastat.

Iga kord, kui tuleb juttu pärimisest ja pärandusest, tõuseb see mälupilt mu silme ette. Nimelt ei saanud kella, seda imeilusat ja ihaldusväärset eset, mitte kumbki tüdrukutest ka siis, kui nad olid juba suureks sirgunud. Hoolikalt pesukappi peidetud kauni kella leidis varas, kes veel mu ema eluajal meie elamisse sisse murdis ja kella koos muu väärtuslikuga endaga kaasa viis.

Eks ole ju nõnda, et päranduse all mõtleme ennekõike a s j u – maad ja maju, ehteid ja nõusid, kõike seda, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav. Usume, et vähemasti teatud asjad, moodsas keeles kestuskaubad ehk -tooted, elavad meist nii palju kauem, et saavad teenida järeltulijaid. Ometi näitab elu, et asjad ei pruugi olla meie juures püsida nii, et need oleksid meie lähedastele olemas ka pärast meid.

Kas ülepea on olemas midagi, mille kestmisele võime loota või selles koguni kindel olla?

Nii küsin kodus riiuleid, kappe ja muid panipaiku kraamides, kui viimasel ajal olen saanud võimaluse – või kohustuse?– teha oma valdustes korralik inventuur. Ma pole sellega kaugeltki lõpule jõudnud, sest sedasorti korra loomine on arvatust palju keerulisem. Tundub, et kõike on liiga palju. Samas veeretad käes nii üht kui teist päevavalgele ilmunud asja, mille olemasolust polnud enam aimugi, ja paned selle jälle „kindlasse kohta“, arvates, et ehk läheb kunagi vaja... Hoolikalt alles hoitud ja nüüd mappidest ning karpidest välja ilmunud tähtsad kirjad ja õnnitluskaardid peidavad mälestusi, mis valla päästetuna tõusevad õhku ja lendavad toas ringi nagu liblikad.

Sellise eluinventuuri tegemises tuleb võtta vaheaegu, jätkata igapäevaseid toimetusi ja minna vahelduseks kodust välja, inimeste sekka.

Rahvusraamatukogus satun teatri Varius suurepärasele (kahjuks viimasele) etendusele, mis kõneleb Norra maailmakuulsa kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Sigrid Undseti elust. Eesti lugejale on vahest kõige tuntum Undseti romaanitriloogia „Kristiina Lauritsatütar“.

Etenduse ühes stseenis seisab soliidsesse ikka jõudnud kirjanik näitleja Ene Järvise kehastuses keset lava oma kodus paberite keskel, seljas kaunite pitsidega valge öösärk – kuigi tekstist võib aru saada, et on juba keskpäev. Naine tõstab paberilehti, mis ilmselt kuuluvad ta teoste käsikirjade juurde, ühest virnast teise, ja kurdab, et neid ära visata on raske. Näidendis kestab möödunud sajandi neljakümnendate aastate lõpp, saalis etenduse jälgijale üsna kauge minevik. Undset suri samal aastal, kui mina sündisin, kuid mulle tuleb teatrilaval toimuv ja toda aega meenutav tuttav ette.

Ikka sama küsimus: mida ära visata, mida alles jätta? Kuldlause „Kõik möödub“ kõrval on sama tõene ütlemine „Kõik kordub“...

Sigrid Undseti kirjutatu ja paljudesse keeltesse tõlgitud looming on alles. S õ n a on alles. Sõna allesjäämisse kõik (raamatu)kirjutajad, ka need, kelle kirjutatu ei küündi maailmatasemeni. Alles võib jääda ka kirjutamata sõna – omal kombel, jagatud lugude kaudu.

„Räägi, kuidas sa väike olid!“ palus kümmekond aastat tagasi mu vanim lapselaps, praegu teismeline poiss. Lood minu lapsepõlvest, kui polnud paljusid tänapäeval enesestmõistetavaid asju ega võimalusi, pakkusid mu järeltulijale siirast põnevust. Panin need kirja ja nõnda ilmus raamat pealkirjaga „Väike vahva vanaema“. Omamoodi järjena sellele sündis mullu, pärast mu mitut teist raamatut, jutukogu „Kui vanaema väike oli“ – tänu teistele vanaemadele, kes usaldasid mulle oma lapsepõlvelugusid.

Kuigi mõlemat raamatut on peetud lastekirjanduseks, pole ma kirjutajana silmas pidanud üksnes lapsi, vaid pigem kogu peret, kolme põlvkonda. Vanaemadele- vanaisadele toovad need lood äratundmisrõõmu, emad-isad saavad nende kaudu üht-teist teada oma vanemate lapsepõlvest, vanavanemad ja lapselapsed kogevad ühiseid lugemishetki. Vähemasti olen ma kirjutades soovinud, et lugedes jätkuks kõigile midagi. Kõige parem aga, kui väike laps, kellele täiskasvanu raamatut ette loeb, ettelugejat ühtäkki katkestaks ja paluks: „Räägi nüüd s i n a, mis s i n u g a juhtus, kui sina väike olid!“ Muidugi oleks tore, kui saaksin kaante vahele ka v a n a i s a d e lapsepõlvelugusid...

Mine tea, ehk õnnestuks meil oma lugusid vesta koguni nii, et meie jutt oleks lapsele põnevam kui multikas, arvutimäng või nutitelefon. Ega me taha pisendada tänapäeva tehnoloogiavõimaluste tähtsust, kasutame neid ju isegi ja näeme, kui palju lihtsamaks on need teinud igapäevaelu. Samas tajume, et s õ n a – olgu räägitu või kirjutatu – on ohus, sest nutitelefon ja arvuti või nende kooslus, vastse sõnaga „nuhvel“ pakuvad noorele inimesele rohkem pinget kui lähedase või sõbraga silmast silma suhtlemine.

Tähtpäevad ja pühad kipuvad vägisi kommertslikuks, kuid paljus oleneb meist endist, kuidas neid kasutame. Pühad panevad mõtlema ajale ja selle pöördumatule kulgemisele, samas aga annavad a e g a saada kokku lähedastega ja puhuda juttu ka kõige pisematega nende seast. Kõik vanavanemad pole oma lugude kirjapanijad, kuid rääkida saab igaüks, isegi supikeetmise, sokikudumise või ilusa ilmaga aias toimetamise kõrvalt. Head võimalust jutuvestmiseks annab ka lastelastega koos mõne vahva lauamängu mängimine. Räägitu jääb kuulaja mällu, kuigi kuuldu võib praegusele väikesele kuulajale meenuda alles kunagi hiljem, aastate pärast, kui tal endal juba lapsed või lapselapsed on.

Pole sugugi võimatu, et ka tänavuse maikuu kaunil pühal, emadepäeval, mis on ju ka kõikide vanaemade päev, küsib külla tulnud väike sugulane: „Räägi, kuidas sina...“ Kui leiame temaga rääkides ühise keele, ilma et peaksime näppu vibutama, käskima või keelama, on see meile mõlemale õnnelik päev.