See kerge tähekoorem

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 9/2011 

Mäletan valgeid põlvikuid. Nendeta ei sobinud kodust välja minna, kui ees oli vähegi pidulikum käik. Esimene koolipäev aga oli pidude pidu! Eriti pidulikuks puhuks olid põlvikud, mis põlve alt seoti tuttidega, nii et küljele jäi lehvike.

Mäletan jäätist, mida sugugi iga päev polnud võtta. Esimesel kooliminekul aga jäi jäätisetädi müügilaud peaaegu teele ette. Kuigi ema soovitas: „Pärast!“, jäi seekord peale minu südamepõhjast tulev palve: „Palun, palun kohe!“ Ja kui tädi, kes ammutas maiust suurest piimanõust ning kaalus seda kolmnurkse sihverplaadiga kaalul, küsis: „Kas sada või sada viiskümmend?“, siis vastasin kõhklemata: „Sada viiskümmend!“

See tähendas vahvlitorbikut tubli jäätisekuhjaga.

Mäletan rukkilille, mis mulle kooli saalis esimese klassi aktusel valgele pluusile kinnitati. See oli peaaegu siiani alles! Olin ta igaveseks mälestuseks kindlasse kohta sättinud.  Kui vana raamatu hulga aastate järel avasin, siis pudenes sülle näpuotsatäis tolmu. Ei olnudki igavene lill, küll aga on kestvam mälestus temast. 

Mäletan tüdrukut, kellel olid loomulikud lokid ja augud põses. Ta oli nii ilus, et loomulikult tahtsin ma tema kõrvale istuda, kui tuli oma klassiruumiga tutvust teha.  

Mäletan poissi, kes mulle veidi hiljem pinginaabriks sätiti, sest poisid kippusid Tootsi kombel nihelema, otsekui oleks neil sipelgapesa istumise all – tüdrukutest pinginaabrid pidid neil aitama paigal püsida. Minu meessoost pinginaaber aga näitas mulle pingi alt salaja rusikat ja sosistas õudse häälega: „Kas tunned tukivingu?“ Ega ma kartnud, sest Lutsu „Kevade“ oli mul loetud ja poiste trikid teada.

Mäletan septembrikuu kooliteed läbi sügisvärvides lossipargi. Kirjudes vahtralehtedes sahistades ja kastanimune taskusse varuks korjates võttis kojuminek kogu pealelõunase aja.

Mäletan õunalõhna, mida peitis endas mu koolikott. Õunte vahele pugenud sügiselõhnaline vorstivõileib maitses söögivahetunni ajal nõnda, nagu ei kunagi hiljem.

Mäletan süsti, mis tehti kohe teisel koolipäeval, ja veel otse selga! Vaktsineerimine oli nii uus ja tohtrite  vaimustusega segatud avastus, et sellega ei andnud kuidagi oodata.  

Mäletan...

Küllap võiksin jätkata. See kõik oli mu esimestel koolipäevadel Kuressaares, mis ei olnudki tollal Kuressaare, vaid kandis revolutsionäär Kingissepa nime. Ainult loss oli ikka Kuressaare loss – arusaadav, sest mis pistmist sai olla revolutsionääril, kes maailma uueks tahtis muuta, nii ajast-arust ehitisega nagu piiskopiloss?!

Tõsiasi, et  septembrit enam kui pool sajandit tagasi annab ikka veel mäletada, annab tunnistust, et tegemist on erakordselt tähtsa kuuga. Kui juhtub neid ridu lugema keegi, kes alustas Saaremaal, tollases Kingissepas, oma kooliteed koos minuga 1956. aasta sügisel, siis ootan tagasisidet – kontaktandmed on mu kodulehel.

Minu meelest on septembri esimene päev tähtsamgi kui uue kalendriaasta algus. Olen septembrit alati oodanud, sest armastan sügist ja õppimist.  

„Tule siis!“ kutsus mu tütretütar Leelo, kes tänavu alustas oma kooliteed. Olin talle naljaviluks kurtnud, et kadestan teda ja mul on kahju, et mina enam koolipinki istuda ei saa. Lagistasime koos naerda, kui kujutlesime vanaema esimese klassi koolipingis, ja leidsime lahenduse: tuleb hankida muinasjuttudest teada võlukübar, mis muudab mu nähtamatuks! Nii saaksin end salaja laste sekka poetada...

Nii või teisiti, kooli alustame septembris kõik. Kes mitte koolipingis, see lapse või lapselapse kooli saatjana või kodus tema kooliasjadega kursis olles. Rääkimata elukestvast õppest ja hoolimata armutust tõsiasjast, et Juhan unustab Juku õpitu ükskord nagunii ja sureb ikka lollina, nagu väidab tuntud laulusalm. 

Mida mäletab aastakümnete pärast see, kes tänavu esimest korda kooli läheb?

Ei me ette tea, sest tulevikku lendavat ajamasinat pole võtta ja aega kas või korraks edasi keerata pole võimalik. Jääb loota, et esimene koolipäev püsib mälus ja väärib mäletamist ka ajal, mil koolimineja elab kõrvu- ja ajulukustavat  infomüra tulvil ebakindlas maailmas. Kindlust pakub ema, isa, vanaema või vanaisa või vanema õe-venna julgustav sõna või soe kallistus. Võib-olla just seda annab aastate pärast muu kõrval kõige rohkem mäletada.  

Septembri esimene päev lisab sellele tähekoorma, kas või niisuguse, millest kirjutab Heljo Mänd: „Täna teen tähekoormat,/tassin kokku IId ja AAd...“ 

Sel koormal pole viga midagi. See justkui polekski koorem, vaid puhas mõnu.