Poolalasti õue?!

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 3/2011

Hommikuti, enne kodunt tööleminekut, on enamasti kiire. Põgus enesekontroll: kas kõik on kaasas? Jah – võtmed, telefon, rahakott, märkmik...  Viimane pilk peeglisse: riided istuvad korralikult seljas ja on sobilikud nii silmale kui ilmale.

Stopp!

MIDAGI on siiski puudu. Enamikul meist, kes me siin väiksel ja muidu nii tublil maal elame.

Välismaalane, kes Eestis viibides ootamatult arstiabi vajas ja meie tipphaiglasse sattus, kirjeldas hiljem oma muljeid. Ravi olnud suurepärane, seadmed ja palat täpselt nagu neil seal, meie mõistes heaoluriigis. „Küll te olete siin tublid!“ kõlas patsiendi suust aus tunnustus. „Kuid...“ lõpetas kiitja vaikselt, „MIDAGI oli siiski puudu.“

Jäime uudishimulikult ootama, kuidas ta lause lõpetab.

„Mitte keegi ei naeratanud!“ ei suutnud proua ise ka oma muljet ära imestada. „Naeratus ei maksa ju ometi midagi!“ imestas ta edasi ja lisas filosoofiliselt: „Kui sa naeratust tähtsaks ei pea ja kodunt välja minnes seda kaasa ei võta, siis oleksid justkui pooleldi riides! Aga  sedasi ei kõlba ju uksest välja astudagi.“ 

Seega – tagasi peegli ette, suunurgad üles, harjutama! Alustada tasub enesest, kõige kaunimast ja targemast inimesest, keda tunned. Naerata iseendale! Siis vaata ringi, kes kodus veel on, ja harjuta edasi.

Eks ole raskevõitu? Veel hullem, tundub otse tobe? Mis siin naerda on, kui...?

Ja-jah, nutma ajab vahel hoopis kergemini. Põhjusi leidub. Kahjuks pole krokodillipisaratest ega maapõhja kirumisest mitte mingisugust kasu.

Vastupidisest küll. Meenutagem mõnd argieluseika. Teenindusfirma on teiega käitunud nii, et pikemalt aru pidamata hingate lahingusse tormamiseks sügavalt sisse. Võtate telefoni või koguni seate sammud kohapeale ja valate kogu viha esimese ettejuhtuva teenindaja peale. Tema aga, kujutate ette, NAERATAB! Ja juhatab teid oma kolleegi juurde, kes teie mure kohta rohkem oskab kosta. Too kolleeg osutub asjatundjaks, vabandab, leiab koguni lahenduse ja – jällegi naeratab!

„Teenindaja olla on suur kunst,“ tunnistab hea teeninduse aunimetuse saanu. „Kõige raskem on päev otsa naeratada ja lahke olla. 

Või teine seik. Päev on olnud nii kehv, et tahaks kogu pettumuse ja pahameele esimesele ettejuhtujale kaela valada. Enne kui koju jõuate, astute läbi toidupoest. No miks see kassaneiu ometi nii aeglane on? Ja saabki tema oma sahmaka. Mis sa siin veel naeratad?

Algul on pahameele väljavalajal võib-olla kergem, siis aga läheb enesetunne veelgi kehvemaks. Tasapisi hakkab piinlik... kui hakkab.

Õigustusi on kerge leida. Meie põhjamaine iseloom olevat kord juba selline, et nutt sobib meile paremini kui naer; et pooleaastane pimedus looduses lööb lukku meie hinge; et... Pole parata, naeratust me endale juba kergelt ligi ei lase!

Pikemalt USA-s viibinud noor mees oli Eestisse, oma endiste, temast vanemate töökaaslaste seltskonda tagasi tulles kolleegide meelest „natuke imelik“. Aina naeratas, oli kõigiga lahke, märkas teisi ja kui vähegi põhjust oli, siis muudkui kiitis. Ühel päeval ei pidanud vanem kolleeg vastu ja heitis Ameerikast tulnule ette: „Mis sa siin muudkui lillutad!“  

Enesegi kunagisest Ameerika-reisist mäletan, kuidas kohkusin, kui vaikses eramajade kandis tumedanahaline noor mees mind, võhivõõrast, laia naeratusega tervitas: „Hallo, m’am!“ Tõmbusin pingule kui pillikeel – mida ta ometi tahab? – ja jäigi mul talle samaga vastamata. Möödakäija aga ei tahtnud muud kui tol päikesepaistelisel hommikul tervituse ja naeratusega nii mulle kui ka endale veel paremat tuju tekitada.

Võimalik, et meie surnumatjamaski taga on siirust ja tublit tõsidust, kuid vast ei peaks me nii väga võitlema keep smiling’u vastu. Ükski naeratus ei näppa ju meilt grammigi me sisemist väärtust ja väärikust!

„Elu on naer läbi pisarate!“ meenub siinkohal lause, mida tüdrukutena vastastikku salmikutesse kirjutasime.

Olgu siis, kas või läbi pisarate, aga siiski NAER – pealegi kui pimedust ei saa enam tuua morni olemise põhjuseks, sest päike käib juba kõrgemalt.

Naeratamist selgeks saamata ja naeratust kaasas kandmata võib küll juhtuda, et astume inimeste sekka poolpaljalt – kui meenutada ülalkirjeldatud võrdlust.