Arrivederci! Nägemiseni!

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 8/2011

Astun tänavale. Sajab. Suvine äike.  

Tallinna vanalinn on täis vihmakeepe – need on seljas turistidel, kelle rändehooaeg jätkub. Rühm jaapani pensionäre astub ettevaatlikult mööda vihmalibedaid munakive ja püüab giidil sabas püsida. Järgmisest, itaallastest koosnevast grupist on vaid mõni alles jäänud. Turistide rada ääristavad vanalinnakohvikud on kui virvatulukesed, mis eksitavad teelt keskaegse linna ajalooliste väärtuste poole. Vihmavarjualused rootslased püsivad giidi kuuldekauguses, kuid haigutavad mõnusasti. Nemad pole vist veel ärganud.  

Võiksin ju minagi ette kujutada, et olen rändaja ses seni peaaegu tundmatu väikese riigi väikeses pealinnas. Ettekujutus võiks teha turisti igaühest, kes sel suvel pole saanud, viitsinud või soovinud kaugemale rännata, sest meie omalgi maal jätkub vaatamist ja nägemist.

Astun „virvatulukesena“ kutsuvasse kohvikusse. Siin lõhnab hästi. Lausa suurepäraselt. Neelatan. Seenepirukas? Singipirukas? Juustupirukas? Kapsapirukas? Lihapirukas? Viineripirukas? Milline valik! Magusate küpsetiste nimekiri on veel pikem.

„Hallo!“ tervitab mind ettekandjaneiu.

„Tere! Palun mulle väike kohv ja seenepirukas!“ Neiu on viisakas, kuid kas mitte ei libise üle ta näo kerge imestus- ja pettumusvine? Et ei küsitudki võõras keeles, järelikult pole jootraha loota?

Saan oma kohvi ja piruka. Väljas sajab endiselt ja vihma käest päästvast uksest vajub sisse terve rühm siniseid keepe.

Kohvik on väike ja lauad täituvad kiiresti. Kaks vanadaami astuvad minu laua ligi ja küsivad pilguga, kas kohad mu kõrval on vabad. Noogutan. Daamid vadistavad omavahel ja heidavad minu poole naeratavaid pilke.  „From Italia?“ küsin viisakusest.

„Si-si!“ noogutavad nad innukalt vastu. „Do you speak english?“ küsin igaks juhuks. „No-no,“ raputavad nad naeratuse saatel pead. Noogutan naeratades vastu. Sellega mu viisakus lõpeb, sest itaalia keelt ma ei oska.

Rüüpan kohvi ja söön pirukat. Daamid vadistavad. Tunnen end kentsakalt. Mida nad küll räägivad? Oma kodustest asjadest? Meie maast? Minust? Itaallannad istuvad minust vaevalt meetri kaugusel ja on samas nii kaugel. Mitte siin, vaid võib-olla koguni Roomas, mida nii meeldejäävalt mäletab oma „Varjuteatris“ Viivi Luik. 

„Si-si, bella-bella!“ siristavad daamid ja vaatavad kohvikus ringi. On jah ilus, see väike kohvipood siin vanalinnas. Kas sel on ilu ka Rooma vaatamisväärsuste kõrval? Jah, aga – miks Rooma? Sama hästi kui Roomast võivad daamid olla pärit Itaalia mis tahes väikelinnast või koguni maalt. Ma ei saa seda kunagi teada.

Naised vaatavad kohvikus põhjalikult ringi. Uudishimuliku turistipilguga. Märkavad seinal suurt WC-silti ja heidavad abipalvepilgu minu poole: kus? Naeratan ja näitan käega avatud ukse poole, mis viib keldrisse. „Trepist alla, palun!“ võiksin vabalt vastata eesti keeles. Nagunii räägime hoopis kolmandas, igivanas naeratuse- ja viipekeeles.

Daamid on pensionieas. Veidi vanemad kui mina – või kes seda täpselt oskab öelda? Mul ei ole ju peeglit, et kõrvutada oma kortse nende omadega ja võrrelda, kelle nägu siledam.

Daamid naeratavad mulle jälle. Üks neist näitab akna poole ja ütleb: „Tip-tip-tip...“ Avali naeratusega on ta nüüd nagu lasteaialaps, kes laulab vihmasabina laulu ja püüab kätega selle sisu arusaadavaks teha. Noogutan ja naeratan minagi. Jah, sajab. Hullupööra tihedasti. Ja koguni müristab! Ikkagi äike.

Mu kohvitass on tühi ja pirukas söödud. Jätan jootraha. Tunnen end täieõigusliku turistina ja tõden, et vanalinnas peaks käima tihedamini ning käitumagi siin nagu külaline. Tõstma pilgu maast lahti ja uudistama sajanditevanuseid hooneid ning uurima nende elulugu. Üllatuma uuest, mis iidse kõrval olemas on – näiteks Tornide väljaku lillefestivalist, sellest linnakivide keskel õilmitsevast oaasist, mis on avatud varasuvest hilissuveni ja mis justkui kannaks linnast minema ka neid, kes ei saa kogu suveks või lühikesekski ajaks linna maha jätta. Kõige parem, kui vanalinnas saaks uudistava pilguga kõndida kellegagi koos, näiteks kutsuda seltsiks lapselapsed, olla ühteaegu nii turist kui ka giid.  Kui mitte Tallinnas, siis  on ju vanalinna veel mitmeski teises paigas Eestimaal.

Aga nüüd on mul viimane aeg minna mõnusast kohvikust oma teed. Ega’s vihmgi igavesti kesta.

 „Arrivederci!“ naeratab üks mu lauakaaslastest.

Oo, seda sõna ma ju ometi tean! „Arrivederci!“ hõiskan rõõmuga ja lisan igaks juhuks omalt poolt: „Nägemiseni!“

„Kus me küll võiksime kohtuda?!“ vangutan tänavale jõudes pead.

Üks koht siiski on. Unenägu. Seal on kõik võimalik. Ka vanalinna vihmase hommikupooliku keeltepaabel, kuhu kuulub tingimata naeratusekeel.