Miks ma kirjutan kogupereraamatuid

Ettekanne ETV seminaril, mai 2008

Kuidas kõik algas
Kõik algas sellest, et mu vanema tütre Tiina vanim poeg Märten, ta võis olla umbes kolmene, lunis: „Linna-Ana, räägi, KUIDAS sa väike olid!“ Oli üks harvu päevi, mil ma muude tegemiste kõrvalt sain olla koos lapselastega, keetsin süüa, käed supikulbiga kinni, nii et raamatut ette lugeda või loomamänge mängida ma parajasti ei saanud. Hakkasin rääkima. Kõigepealt tuli meenutada, siis aga mälupildid muudkui tulid ja neist said jutud. Hämmastusega nägin, kuidas poiss huviga kuulas. Silmad pärani, ta lausa puuris mind ega uskunud: „Telekat ei olnud ei olnud siis ÜLDSE või? Ja multikaid ei olnud? Ja kuidas te siis linna saite, kui teil isegi autot ei olnud? Mis teil siis ÜLDSE oli?“
Meil olid omamoodi asjad. Oli naerulinnupesa; oli kuldnokk, kes meie rõdul kastis elas; olid pajutibud, kes tikutoosis millegipärast suureks ei kasvanud; vanaema Juuli juures olid notsud ja hobused ja kartulid ja kirsid... Ja muidugi olid meil RAAMATUD, mis tähendasid terve maailma olemasolu meie pisikeses kodus.
Kui poiss oli mu jutte kuulanud, silmad ja suu pärani, ja jutud olid andnud suurepärase võimaluse meievaheliseks kahekõneks, siis mõtlesin, et mina, eluaeg kirjutamisega leiba teeninud, võiksin lood ju kirja panna. Kaks aastat tagasi kevadel ilmusidki need pealkirja all „Väike vahva vanaema“. Värvilised pildid, mille kohta olen kuulnud, et need lastele uurimis- ja süvenemisvõimalust annavad, joonistas juurde mu noorem tütar Reet Helisabeth, kes on praegu sisekujundustudeng.
Kui vanaemaraamat oli valmis, võttis tütrepoeg mul jälle varrukast kinni ja ütles: „Kirjutame veel ühe raamatu!“ Tema tundis end tõelise kaasautorina ja seda ta ju oligi. Tänu temale, ta nüüd juba neljasele õele ja kaheseks saavale väikevennale jätsin maha oma truu elukaaslase, kel nimeks Enesekriitiline Meel, ja hakkasin uuesti tõsisemalt kirjutama. Mu kunagiste esimeste raamatute – novellikogu ja publitsistikakogumike – ilmumisest oli selleks ajaks möödunud paarkümmend aastat.
Tütrepoja lasteaiarühmas oli parajasti üleüldine robotivaimustus ja nii jutustas poiss loo päikesekuningast, kes saadab alla maa peale oma lapsed päikesekiired, sätib nad roboti põlvedesse ja robotist saab võlurobot. Nii sündis meie teine raamat „Robot Robin saab südame“ ja robot sai jällegi väljanägemise Reet Helisabethi akvarellide abiga.
Eelmise aasta jõuludeks ilmus meie kolmas raamat, lugu Joosepist, kes ootab Jõuluvana. Tänaseks hakkab valmis saama selle järg „Joosep läheb jõuluvanale külla“, mis jõuab poodi novembrikuus. Ja tuleval aastal tulevad kindlasti järgmised lood.

Miks ma siis ikkagi kirjutan?
Kahtlemata on mängus puhtinimlik edevus. Igaüks, kes kunagi kas või sahtlisse on kirjutanud, on vargsi unistanud: ah, kui kord ilmuks minu raamat! Küllap on minugi puhul nõnda. Kuid olen saanud viimasel ajal oma edevust rahuldada ka ainult täiskasvanutele kirjutatuga ja seesuguseidki raamatuid on mul veel plaanis. Miks siis ikka ka lastele? Püüan miks-idele anda siinkohal vastuseid.
Nii lastele kui ka kogu perele
Tegelikult ei taha ma kirjutada ainult lastele. Olen oma raamatuid nimetanud kogupereraamatuteks. Osalt seetõttu, et me oleme neid teinud kogu perega – tänu lapselastele näen nende maailma, nemad annavad mõtteid, ja kunstnik Reet on samuti omast perest võtta.
Teisalt aga olen püüdnud kirjutada nõnda, et neid ka loetaks kogu perega. Koolieelik ei peaks neid üksinda lugema. Tekstis on kohti, mis vajavad lahtiseletamist ja loomulikult on lahtiseletajaks ema või isa, vanaema või vanaisa. Lugudesse olen meelega sisse jätnud allteksti, mis on kõigepealt mõistetav ainult täiskasvanutele. Kui näiteks Jõuluvana sügisel oma suveunest ärgates Põhjamaal oma sülearvuti taha istub ja oma noorematele vendadele kogu maailmas sõnumi saadab ja see kõlab „Kõigi maade jõuluvanad, ühinege!“, siis see väljend paneb muigama esialgu vaid vanemad lugejad. Ja kui Jõuluvana meenutab, kuidas ta suvel salaja ärkas ja „Lordi“ kontserdile „Halleluujat“ kuulama läks ning pärast seda rocki saatel tantsu vihtus, siis vaevalt saab nelja- või viieaastane aru, mis muusikutest ja muusikast on jutt, kui ettelugeja talle seda oma sõnadega lisaks ei seleta. Niisamuti on jõuluraamatu põhisõnumiga, väikese poisi sünniga. Miks sel poisil just Jeesus Kristus nimeks on ja miks ta laudas sõimes ilmale tuli ja miks... Kõike polegi raamatus öeldud, taas on see lugemiseks ja selgitamiseks neile, kes loo kuulajast hulga vanemad. Võib-olla selgitamiseks ka mitte üksnes lapsele, kellele ette loetakse, vaid ettelugejale endalegi.

Teiste vanaemade OMAD jutud
Mu vanaemaraamat on väga isiklik. Mu lapsepõlvelugude toimumiskohad on täpselt need, mis nad minu eluski on olnud, mu lugude tegelastel on pärisnimed. Olen kirjutanud nimme nii isiklikult, mõeldes ennekõike kõigile teistele nooremat sorti vanaemadele, kel on koolieelikutest lapselapsi. Olen soovinud, et nemad loeksid mu jutte oma väikestele võsudele ette ja et minu taotletud isiklikkus hakkaks neid lugedes ühel hetkel lausa häirima, et lapselaps, kes juttu kuulab, ettelugejat vanaema ühel hetkel katkestaks ja protesteeriks: „Mis tädi Lotta? Mis vanaisa Rein? Minu tädi nimi on hoopis Kati ja vanaisa on hoopis Mart!“, siis aga katkestaks vanaema otsustavalt ja luniks samuti, nagu minu tütrepoeg: „Räägi nüüd SINA, vanaema, kuidas SINA väike olid!“ Nii sünniksid uued, iga pere OMAD lood ja mu raamat edendaks moodsa sõnaga öeldult interaktiivsust. Raamatutesse, mida olen vanaemadele kinkinud, olengi pühenduseks kirjutanud: „Mõnusat lugemist ja OMA lugude meenutamist ning jutustamist!“ Nii mõnigi mamma on olnud esialgu hämmelduses: „Aga minuga pole ju midagi erilist juhtunud!“ Olen siis lohutanud, et lugegu, ega minugi lugudes midagi erilist ole, aga uskugu, just see tavaline ongi tänasele põlvepikkusele huvitav. Sest see on nii teistsugune. Meid, vanaemasid-vanaisasid ja lapselapsi, lahutab aeg ja just meie võime selle aja tuua oma väikestele lähemale.

Ajalugu on meie sees
Tänased kõige väiksemadki lapsed hakkavad kord õppima ajalugu ja saavad muu hulgas näiteks teada, et möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, mõned aastad pärast sõda, seisti Eesti NSVs lastega koos suhkrusabades, polnud veel telerit ega multikaid, oma pere sõiduauto ja fotoaparaatki olid haruldus ja et ainuke välismaailmaga ühendav allikas oli Ameerika Hääl, mis oli läbi võimsate segajate vaevalt kuuldav, mida aga peredes poolsalaja siiski kuulati.
Ajalugu võib koolitunnis minna ühest kõrvast sisse ja välja ning jäädagi õpikulehekülgedele. Distants kunagi juhtunu ja tänase tegelikkuse vahel on nii suur, et laps ei pruugi seda suuta üksinda ületada. Meie, tänased viie- või kuuekümneaastased vanavanemad, võime teha ajaloo oma lastelastele elavaks, sest meie kanname ajalugu enestes, see ongi osa meie elust. Elavaks aga saab ajalugu üksnes siis, kui me seda meenutame ja OMA juttudes elustame. Võib-olla on vaja meil meenutada ka meie eneste pärast – et oskaksime tänast paremini hinnata. Nii aitavad lapselapsed, kellele räägime, meil hoiduda muutumast kibestunud ja kiuslikeks vanainimesteks, kes muud ei oska kui vinguda, rusikas pihus.

Soov anda aega
Kus mujal kui ikka Ameerikas tehtud uuringu järgi on tänapäeva maailmas ihaldusväärseim luksus AEG. Võib-olla on see puhas illusioon, aga ma loodan, et kogupereraamat võiks olla vahend ja allikas, mis seda luksust pisutki võimaldaks. Meie, pere vanemad ja vanad liikmed, võiksime end ette kujutada salapärase Päikesekuninga või Roboti rollis. Nemad mõlemad aitasid teha nii, et Robotiga mängiva väikese Kristjani isa, kes töötas pangas ja kel mitte-mitte kunagi polnud aega Kristjaniga niisama olla, jäi ühel õhtul äkitselt Kristjani magamistuppa poisile unejuttu rääkima; ja Kirstjani vanaema Mami, kes oli vahva ärinaine ja käis vabal ajal ühe fondi ja liidu koosolekult teisele ning oli toonud Kristjanile hunniku mänguasju, jäi ühel talveõhtul poisiga lumememme ehitama ega kihutanudki oma kuldse autoga kohe tööle tagasi!
Võiksime olla need võlurid, istuda diivanile, võtta kogupere- või mõne muu klassikaliselt hea lasteraamatu, ja öelda enesele: „Mul ON aega, ma VÕTAN seda raamatut koos lugedes aja maha. Sest laps vajab aega ja vajab mind.“ Rohkem kui pank, firma või kiire argitoiming. Oma kohalolekuga ja elukogemusega võime mõjuda rahustavalt, anda lapsele turvalist tunnet maailmas, mis pöörleb justkui pöörane ja kus näib, et kohta on vaid edukatel ja saja meetri superjooksjatel. Häda vaid, et me isegi, pensionieelikutest tegusad vanavanemad, pole veel saanud õigust maha rahuneda, me pöörleme samuti oravarattas, sest meilgi on firmad, pangad ja asjatoimetused...

Õpetus on see iva
Vanavanematele, eriti muidugi vanaemadele, pannakse ikka pahaks moraalilugemist. Mina aga küsin: kes siis veel kui vanaema peaks pisukest õpetust jagama?
On raske ette kujutada, et me seda ei tee maailmas, mis on muutunud nii kõikelubavaks ja kus väärtuste pingerida on lootusetult segamini. Muidugi pole mu raamatud moraalilugemise patust priid. Kuid see pole asi, mida ma peaksin häbenema. Loodan, et olen suutnud õpetuseiva nõnda sisse sokutada, et see vastuseisu ei tekita, sest ega suisa keelamist-käskimist kannata ükski inimene. Mäletan oma vanatädi, kes ohkas südamepõhjast, kui mina, teismeline ja tollal just tippmoodi läinud miniseelikus tema silma alla sattusin: „Armas laps, mis sinust küll nõnda saab!“ Noh, ega saanudki muud hullu kui üks kirjutav vanaema... Mu vanaema tollal vaikselt ja nagu möödaminnes, kuid järjekindlalt lausutud ütlemised aga on mul nagu aforismid peas, näiteks: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks“; „Võlg on võõra oma“; „Õhtu on hommikust targem“, „Kõik läheb mööda, laps“ jne. Kummaline, et need hakkasid mulle meelde tulema alles mu kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudmisel.
Püüan minagi oma lugudesse istutada õpetusi nii, et need väga välja ei paistaksid, aga seal olemas oleksid. Leian, et kristlasena on mul lausa kohustus rääkida ka väikesele lapsele – muidugi temale arusaadavas keeles – tõsistest asjadest, elust ja surmast, jõulude ja kevadpühade tõelisest tähendusest. Tunnen siirast rõõmu, et mu Joosepi-raamatus on sees jõulude tõeline sõnum. Suureks saades on igaühel vaba valik, kas ja mida uskuda, kuid vanavanem võiks pakkuda valikuVÕIMALUST ja valiku sisu juba maast-madalast.
Pole midagi lahti, kui tänasele väikesele kuulajale räägitu meenub talle alles siis, kui ta ise emaks või isaks on saanud. Mind kosutab teadmine, et see, mida olen õigeks pidanud, ei ole jäänud üksnes minuga ja ma ei vii seda endaga kaasa igavikku.
Mõistagi ei ole raamatute kirjutamine ja kirjutamine ainus tegevus, mis meid võib ühendada. On palju muud. Kuid siiski, on üks tegevus, mis peaks kaasnema kõikide teistega, olgu sokikudumise, puunikerdamise või koogitegemisega. See on RÄÄKIMINE, omavaheline suhtlemine. Eesti vanaisad, need tõsised Vargamäe Andresed, võiksid vanuigi tõepoolest veel KÕNELEMISE selgeks õppida!
Mis vanaema minagi oleksin, kui ei keedaks suppi ega küpsetaks kooki, ja kududa oskan ma ka, aga midagi pole parata, kirjutamata ei oska ma lihtsalt olla.

Et raamat kõige uue ja põneva kõrval alles jääks
Raamatuid trükitakse, meil Eestis vähemasti, rohkem kui varem ja loetakse, nagu näitab statistika, järjest vähem. Raamat on surmale määratud, ennustavad isegi kirjanduseuurijad, seda protsessi pole võimalik tagasi pöörata, sest sel on objektiivsed põhjused. Raamatu, kunagise ainukese Kuninganna kõrvale on tulnud uued ja põnevad meediumid. Tänane koolieelik teab, mis on arvuti ja Internet, mis on googeldamine, blogimine, meilimine jne.
Raamat on üheplaaniline meedium ja selle lugemine nii eripärane tegevus, kuhu on kaasatud ainult meie verbaalne tajuaparaat, mis nõuab raamatuga ÜKSI olekut. Muud tänapäeva meediad aga haaravad inimese märksa rohkem meeli ja on seetõttu palju kütkestavamad.
Samas on raamatu nn puudused ühtlasi ka tema eelised. Kuna raamatu sisse minna on nii lapsel kui täiskasvanul järjest enam märksa raskem kui ühe sõrmeklõpsuga avada multika telekanal või klõpsida arvutimängu klahvil, siis kogupereraamat võiks olla ajend, mis aitaks raamatumaailma ust hõlpsamini lahti lükata. Uks läheb kergemini lahti, kui seda lükatakse kahekesi või lausa mitmekesi, noored ja vanad üheskoos. Kui suudame üheskoos avada raamatu ukse, siis võime kogeda ka raamatumaailmas viibimise TOHUTULT suurt rõõmu ja avastada selle kaudu asju, millel on tõeline ja sügav väärtus.
Kui minu tagasihoidlikud koguperekogumikud on suutnud aidata lahti lükata ust paljude VÄGA väärtuslike trükiste ja maailmade juurde ja teinud kas või pisutki selleks, et raamatuid ka googeldamise ja blogimise ja teabveelmille kõrval pärast mind veel kaua loetaks, siis on mul tõsiselt hea meel.
Arvan aga küll, et ilma oma kahe tubli tütre ja tütrelaste olemasoluta ning meievahelise sidemeta poleks mu raamatuid olemas.
Kuidas saangi oma tänast juttu siin lõpetada muuga kui kinnitusega: „Me tõepoolest vajame üksteist.“