ARVAMUSI HILLE KARMI LOOMINGUST

 

Kirjanik ja kirjanduskriitik Kärt Hellerma Hille Karmi jutukogust „Saame kokku pühapäeval“ (Sirp, 16. mai 2013: „Philippe Delerm ja Hille Karm: sametiga silmil ja ilma“)

Hille Karmi raamatu „Saame kokku pühapäeval” vormis – lühikestes tähelepanekutes ümbritseva kohta, oskuses teha argiolustikust kõnekaid väljavõtteid – tuli kohe midagi tuttavat ette. See, mis meenus, oli Philippe Delermi „Väikesed naudingud”. /---/ Mõlemad pakuvad lugejaile annuse pühapäeva – läbi suurendusklaasi läbi nähtud inimese. /---/ Loe veel >


 

Kirjanik Armin Kõomägi Hille Karmi jutukogust „Saame kokku pühapäeval“

Hille lood on kui igavese jalutaja muhedad tähelepanekud, mis võivad tuua ootamatut inspiratsiooni ka lugeja argiellu.

Hille jutukesed on mõeldud naisele, kes leiab korraks mahti pidurit tõmmata, sundides aega kasvõi pooleks tunniks peatuma. Et siis end diivanil või vannis mõnusalt lõdvestada ja mõtelda oma mõtteid ning võrrelda neid mõtteid näiteks Hille omadega. Ning miks mitte tõsta oma sihvakas jalg vahu seest välja ja heita kaunile jäsemele rahuldustpakkuv pilk. Sest elu on tegelikult ilus ja voolujooneline, nagu naise sire säär.


 

Ajakirjanik Liis Truuväärt jutukogust „Saame kokku pühapäeval“ ajakirjas Eesti Naine, jaanuar 2013

Sel raamatukaanel, kus kaks sõbrannat suvisel väljakul jalutavad, on kirjas ka täpsustus „lühikesed linnajutud“. Aga võiks olla ka „inimvaatleja märkmed“, sest oma lugudes kirjutab autor oluliseks põgusad kokkupuuted Kellega Iganes. Võõrastega peetud vestlused, uued ja läbikäidud rajad… Kokku 24 eriilmelist jutukest, mille ühisnimetajaks on tegevuspaik – linn. Toredad on ka raamatu mustvalged fotod – mustritena mõjuvad lähivaated linnamaastikust.


 

Villu Kangur kogumikust „Eesti keeles ja meeles“ ajakirjas Elukiri, jaanuar 2015

Tõrvikuga rongkäik

Kes ütles, et reisiraamat peab olema alati meelelahutuslik? Mul tuli lennutundidest puudus kätte – mis on järjekordne tõestus, et ka "tsunftiraamatud" võivad olla üldhuvitavad ja (järel)harivad. Oigasin mitu korda südamest. Äratundmisrõõmust. Noorena tahtsin alati olla kümmekond aastat vanem. Nüüd soovin õnneks olla omaealine. Kuid tühja sest – mälu ei kustu! 

Nende kaante vahele koondatu on nimetatud küll kursuseraamatuks, aga see on diskursus. Mõistke seda, kuidas tahate. Minuealistele Närbujate põlvkonna esindajatele (hea sõbra Riho Sibula määratlus) on see sama hea kui lugeda/laulda aeg-ajalt 1960.–1970. aastate vahetuse eesti luulet. Õnnis hakkab. Mille pärast, ei teagi? 

Ei suudaks vist ealeski oma lugemiselamusi punktides, pallides või smailides hinnata. Ütlen siis nii, et see pall tuli täpselt õigesse väravasse – kõigile neile, kel on filoloogiaga kas või kaudsetki pistmist.


 

Lugejate kommentaarid Hille Karmi raamatule „Taevas ja Maa“ kirjastuse Petrone Print kodulehel www.petroneprint.ee

Meeldib väga see väike tumedapäine piiga sääl armsas  alevikus! Imetlen ja kadestan lapse terast silma ja sulge argielu ja Maa ja Taeva üle mõtiskedes. Lummav lugemine. Haarab esimesest leheküljest ja ei lase lahti ka pärast lõpetamist.  Vaatasin pikalt tagakaant - otsekui lootes leida jätku, järge. Väga hästi kirjutatud! Sügav, aus, tark raamat. Aitäh, Hille Karm!

See on siiras ja südamlik teos suureks kasvamisest ning püüdest tulla toime vastuoludega oma pere ning ühiskonna ellusuhtumise vahel. Meeldis väga, kuna mulle noorema põlvkonna esindajana oli teoses paljugi uut, mida varasemalt ei teadnud ning aimatagi poleks osanud. Luges ja kiitis aga ka vanaema, kellele jagus raamatus palju äratundmisrõõmu. Kuna raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt, siis kindlasti võib seda soovitada igas vanuses lugejatele. 


 

Raamatust „Taevas ja Maa“ ajakirjas Tiiu nr 1/2012

Mälestusteraamat võib olla midagi palju enamat kui pelgalt lapseea seikade ja kogemuste loetelu. See võib olla siiras, haarav ja nõtke. Nii soe, et lugeja tunneb end kui kaminatule paistel. Hille Karmi lugu selline just ongi.


 

Taeva ja Maa vahel kiikuja puudutab hingekeeli. 


Postimees, 24. jaanuaril 2012
Hille Tänavsuu

Kuigi „Taevast ja Maad“ võib pidada elulooraamatuks, pole see võrreldes paljude teiste viimastel aastatel parema või vasaku käega kirja pandud biograafialaadsete raamatutega seda mitte. Pigem on see ühe inimese arengu, tema siseheitluste ja kõhkluste lugu, lausa enesepaljastus, julge ülestunnistus, mis näitab autori elu- ja kirjanduslikku küpsust, puudutab nii kirjutaja kui lugeja hingekeeli... Loe veel >


 

Vahepeatus Keila. Kuid mitte ainult.

Keila Leht, 13. jaanuaril 2012
Agu Veetamm

Sellest raamatust on palju õppida, eriti oskust väljendada lugupidamist ja austust oma kodu ja koolide vastu. „Taevas ja Maa“ väärib tähelepanu, eriti Keilas. Loe veel >


 

Taeva ja maa vahel 

Ajakiri Eesti Naine nr 12/2011
Intervjuu Hille Karmiga
Küsis Eda Allikmaa

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Loe veel >


 

Veel lugejate arvamusi „Taeva ja Maa“ kohta

¤  Pärast lugemise lõpetamist olin tükk aega selle mõju all. Aga mul on tunne, et see raamat pole väga kergesti sündinud. Nii aus, mitmekihiline, aastakümnetes vabalt kulgev, dokumenditäpne. Poeb sügavale sisemusse, mitte rohujuure tasandile, nagu moekalt öeldakse, vaid otse hinge. Raku tasandile.

¤  Kahtlustan, et autor on tundnud end kristlikus mõttes  süüdlasena ja kirjutanud justkui patukahetsusraamatu. Ja nagu vastuoluliselt pikale ja venivale patukahetsusele on seda raamatut väga põnev ja lahe lugeda, nagu oleks tegemist ilukirjandusliku romaaniga, kuigi on ┼żanri poolest tõsielulugu.

¤  Huvitav on lugeda ajastust, mis on esitatud läbi kirjutaja silmade ja tundmuste. Siiski see raamat ei ole liiga isiklik ja on tunda, et autor ei kirjutata oma hingelt kõike ära. Kuid see, mis kirjas on, puudutab lugemisel hinge.

¤  „Taevas ja Maa“ puudutab mind nii-öelda tavalugejast rohkem seepärast, et olen ka ise perekonnast, mis tolleaegsesse ühiskonda hästi ei sobinud. Aga olen oma vanematele tänulik, et nad oskasid lastesse tekitada tugeva kõlbelise aluspinna.  Kahjuks on ainult headusele toetuv inimene üsna haavatav ja kaitsetu, sest mõnikord ta ei suuda end kaitsta nende vahenditega, mida tema eetika õigeks peab. Selline mõte käis läbi ka Hille Karmi raamatust.

¤  Hille Karm kirjeldab aega mitu aastakümmet tagasi, kuid tegelikult on samad probleemid ka tänases päevas. Kuidas tunneb end see, kes ei ole „nii nagu teised“? See raamat pani mind tolerantsusele mõtlema rohkem kui näiteks suure käraga tehtud reklaamikampaania „Erinevus rikastab“.

¤  Südantkosutav lugemine. Tundsin raamatus ära oma noorusaja, eriti mõned detailid. Minu vanavanemad olid samuti Saaremaalt pärit  ja ma suvitasin lapsena nende juures Sõrves. Mäletan, nagu see oleks täna, Saaremaa munajäätist vahvliga, millest paremat hilisemas elus saanud ei ole. Mäletan nii rongi kui lennukit ja muidugi saadab ka mind seesama kalaisu, millest kirjutab Hille. Suur tänu Hillele, kes viis mind lapsepõlve tagasi!

¤  Hille lugu jääb ju pooleli. Kas ta võiks kirjutada kunagi ka sellest, mis juhtus tema elus edaspidi, kas ja kuidas ta leidis oma tee? See raamat lõpeb aastaga 1967, ees seisis veel üle kahekümne aasta nõukogude aega. Või pani autor oma elust kirjutamisele punkti „Taeva ja Maa“ lõpulausetega: „Lapsepõlv ei lõpe kunagi. Ta on kogu aeg meiega kaasas, nagu küpseks saanud puu või taim kätkeb endas kunagist, kasvujärgus puud või taime.“? Ikkagi tahaks edasi lugeda.


 

Maimu Bergi ettekanne Hille Karmi raamatu "Midagi head" esitlusel Tallinnas Soome Instituudis 13. jaanuaril 2010

Hille Karmist ja tema raamatust „Midagi head“

Hille Karmi kui eesti ajakirjaniku nimi on paljudele tuttav, aga kirjandussegi tuli ta juba üsna ammu – 1981. aastal, kui ilmus ta novellikogumik „Semestri 99. päev“. Vahelduvalt nii ajakirjanduslikku kui kirjanduslikku ┼żanri viljeledes on ta eriti suure lõikusega silma paistnud just möödunud aastal, kus ilmusid tervelt neli raamatut: „Õnnerahva lood“ armastatud seriaalist „Õnne 13“ ja selle tegelastest, jutukogumiks „Midagi head“, mida täna siin esitleme, kogupereraamat „Ingli valgus“ ja Elle Kulli portreeraamat „Unes ja ilmsi“. Möödunud aastal sai Hille Karmist lisaks ajakirjanike liidu liikmelisusele ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Ja Hea Sõna auhinnaga pärjatu. Loe veel >


 

Postimehe vahelehes Raamat 9. detsembril 2010 

Hille Karmi juttudes jääb hea alati heaks
Esme Kassak

Alustades raamatust „Väike vahva vanaema“ neli aastat tagasi, on novembris trükivalgust näinud „Pasun punase kuue taskus“ Hille Karmi sulest juba kuues laste- ja kogupereraamat.

Olete olnud toimekas ajakirjanik, kirjutanud ka elulooraamatuid ja jutte täiskasvanutele. Kuidas olete jõudnud... Loe veel >


 

Muinasjutt ja elu korraga

Esme Kassak

Raamat on üles ehitatud lihtsatele, ent ääretult tähtsatele soovidele, ja seda mitte ainult jõuluajal, vaid koguaeg: jõudu ja tervist väetimatele, sõprust ja üksmeelt tülitsejatele, nalja ja naeru liialt tõsimeelsetele, ja muidugi usku, lootust ja armastust. Kõik sellised soovid jõudsid jõuluvana kingikotti inglilt ning nende soovide edastamiseks sai ta muinasjutulise pasuna. Loe veel >