Kirjanik ja kirjanduskriitik Kärt Hellerma Hille Karmi jutukogust „Saame kokku pühapäeval“ (Sirp, 16. mai 2013: „Philippe Delerm ja Hille Karm: sametiga silmil ja ilma“)

Hille Karmi raamatu „Saame kokku pühapäeval” vormis – lühikestes tähelepanekutes ümbritseva kohta, oskuses teha argiolustikust kõnekaid väljavõtteid – tuli kohe midagi tuttavat ette. See, mis meenus, oli Philippe Delermi „Väikesed naudingud”. /---/ Mõlemad pakuvad lugejaile annuse pühapäeva – läbi suurendusklaasi läbi nähtud inimese. /---/

Karm ei summuta ega kitsenda. Ta paneb küll korraks ette roosad prillid, aga illusioon lõpeb peagi. Ta ei vaja sametit silmil, ei vaja maski, mida Delermi moodi Swarovski kristallidega kaunistada – piltlikult muidugi. /---/ Karm taandub isetuks kõrvaltvaatajaks ja näeb seetõttu kaugemale. See, muide, on omaette oskus, lausa kunsttükk: jätta oma isik varju, nii et see varjusolek muutuks salapäraseks ja kõnekaks. /---/

Karm lõikab kääridega välja tüki elu, tõstab selle silmade ette, uurib seda huviga nagu läbi lornjeti ja paneb siis ettevaatlikult selle vanasse kohta tagasi. Oluline on, et ta ei lõhu ega pudista seda ära, samuti ei tembuta selle kulul. /---/ Karmi lood on kui väikesed kummardamisriitused, isetud austusavaldused elule, igapäevaste pisikeste imede tunnistus. Ei saa öelda, nagu Delermi lood seda poleks, aga tema paneb rõhu pigem riituse kaunile sooritamisele, mitte selle eesmärgile või mõttele. Delerm on esteet ja gurmaan, rõhutatud konformne, poleeritud pisiasjade praktik. Karm uurib samuti ilma ja inimest, lühivormiliselt ja lähivaates, aga suuremat fantaseerimata. Tema pilk pole mitte õndsa nautleja, vaid isetu halastajaõe oma. Tema ei saagi kuldset puuri idealiseerida, sest ta pole seal kunagi olnud. Ta jäädvustab, mida ta näeb, ja kirjutab, mida ta tunneb – saatjaks alandlikkus elu ees, nähtamatuse võrk ümber pea. /---/ Loen Delermi ja kehitan õlgu. Loen Karmi – ja hoian pisaraid tagasi. Miks? Sest Karmi tekstid on ausamad.