Hille Karmist ja tema raamatust „Midagi head“

Hille Karmi kui eesti ajakirjaniku nimi on paljudele tuttav, aga kirjandussegi tuli ta juba üsna ammu – 1981. aastal, kui ilmus ta novellikogumik „Semestri 99. päev“. Vahelduvalt nii ajakirjanduslikku kui kirjanduslikku žanri viljeledes on ta eriti suure lõikusega silma paistnud just möödunud aastal, kus ilmusid tervelt neli raamatut: „Õnnerahva lood“ armastatud seriaalist „Õnne 13“ ja selle tegelastest, jutukogumiks „Midagi head“, mida täna siin esitleme, kogupereraamat „Ingli valgus“ ja Elle Kulli portreeraamat „Unes ja ilmsi“. Möödunud aastal sai Hille Karmist lisaks ajakirjanike liidu liikmelisusele ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Ja Hea Sõna auhinnaga pärjatu.

Hille Karmi ilukirjanduslikud raamatud on ühtpidi tavapärased, jätkates eesti eeskätt ust naiskirjanduse olukirjelduslikku ja lihtsat laadi igapäevase elu näiliste pisiasjade kujutamisel. Teisalt aga on tegemist tavatuga, sest praeguses eesti kirjanduspildis ei ole just palju neid autoreid, kes riskiksid kirjutada nn lihtsatest asjadest, „lihtsast heast“, millest on nii köitvalt luuletanud Debora Vaarandi, neist igapäevastest meid ümbritsevatest pisiasjadest, millest ju koosnebki elu ja millest koosnevad ka need nn suured asjad. Väikestest asjadest on kunagi südamlikult ja lihtsalt kirjutanud Juhan Liiv, kes vähemalt esitletava raamatu põhjal kuulub Hille Karmi vaieldamatute lemmikute hulka. Ja selles mõttes ei ole ta kaugeltki ainuke eesti autor – Juhan Liivi väheste vahenditega saavutatud, ent hingeminev laad on olnud paljude meie kirjanike paleus ja eeskuju.

Miks me esitleme seda raamatut aga täna ja praegu siin Soome Instituudis?  Sest raamatul on otsene seos Soomega ja näitusega, mis meil siin sel kuul väljas on. Tallinnas õppinud soome kunstnik Piia Lehti loovutas lahkelt oma imetabases lihtsuses ja samas kunstilises suuruses ju ka juhanliivilikke töid esitletavaks meie instituudi seintele, aga ta oli ka Hille Karmi raamatu illustreerija. Ja kindlasti on Piia Lehti ja Hille Karmi loomingul väga otsene seos. Vaadake Piia pilte ja meenutage Hille sõnu, millega iseloomustatakse lapseootel naist: „Naine oli aprillikuu. Ta oli voolav jõgi. Ta oli pajuoks. Ta oli suits. Ta oli elu kõige elava keskel.“

Hille Karmi raamatut lugedes kerkivad meile üksteise järel silme ette igapäevase elu tuttavad pildid, mille kujutamisel autor on aga alati leidnud mõne väikese kauni detaili, mis teeb nad eriliseks, mis õigustab, et just need lood on argielu ühetaolisest ahelast jäädvustamiseks välja valitud. Ja mis juhivad tähelepanu sellele heale ja hoolivale, millest meil nii palju sõnu tehakse ja mida meie elus nii vähe ette tuleb.“

Maimu Bergi jutt „Midagi head“ esitlusel Tallinnas Soome Instituudis 13. jaanuaril 2010.