Valguse tulek
Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 12/2011
Mida aasta edasi, seda enam hakkad tema järele igatsema ja tema tasast tulekut märkama.
Kirjutan meelega „tema“, sest on ju valgus me ümber elav, sama elav kui taevas ja pilved, puud ja põõsad, varahommikune kaste suvel või piimjas udu mõtlikul sügispäeval. Valguses on neid kõiki ja enamgi veel – kogu loodust, mille osa meiegi oleme.
Looduse valguses on oma seaduspära, ta tulekut ja minekut märgivad hommik ja õhtu, päev ja öö, kevad ja sügis.
Kuid on ka valgus, mis ei mahu igapäevastesse kogemustesse, mida silmaga ei näegi. Sellist valgust, millest tunned kõige rohkem puudust siis, kui loomulik valgus, mida oled pidanud enesestmõistetavaks, hoopis kaduma hakkab.
Tema, selline iseäralik valgus, astub su ligi siis, kui suvi lõpetab oma lendleva tantsu ja annab maad sügavmõttelisele sügisele; kui esimene lehekuld langeb maale ja päike ei käi enam oma kiirtega priiskavalt ringi, ei puista neid kõikjal ja kõigile: võtke ainult!
Suvi pole üksnes kalendrisuvi – suvi on ka inimelu särav järk, kui tundub, et kõik ümberringi laulab ja voogab, orkester mängib vaid sulle kaunist valssi ja sa aina keerled, keerled lõputult. Sügis pole üksnes kalendrisuvi, vaid su elu mõtlik järk, mil sa oled kui värvitusse vaikusesse mähitud ja sulle tundub, et kõik on juba olnud ja midagi pole enam ees.
Siis võtad aega lihtsalt niisama olla. Tunned, kuidas suur rahu astub su juurde ja – seal ta ongi, see valgus! Ta astub su ligi õige ettevaatlikult, otsekui küsides luba: kas sa tunned tema ligiolekut, kas sul on aega tema jaoks, kas sul on silmi teda märgata.
Sa ei pruugi teda kohe ära tunda. Sellepärast otsid teda enese ümbert, ilma et oskaksid kohe märgata.
Poolenisti on see valgus, mis sünnib sinu enese sees ja saab eriti tajutavaks nii looduses kui sinus eneses valitseval kõige sünkjamas pimeduses.
See on valgus su südames. Miski, mida üksnes süda oskab ära tunda, kuid mis on olemas ainult siis, kui sul on tahtmist seda valgust jagada.
See on valgus videvikutunnil, kui võtad aega ja räägid väikesele poisile või tüdrukule lugusid ajast, kui sina olid samasugune väike poiss või tüdruk. See on poja või tütrega veedetud hele hetk, mil te pääsete vastastikku teise hinge ligi, tõustes kõrgemale argipäeva proosast ja lihtsalt armsast tunnustusest - kui hea toit! kui ilus kleit! kui tubli!
See on telefonihelin, mis kõlab, kui oled keset linnamüra ja astud üle tänava. Seisad parajasti kahe foori vahel, võtad telefoni ja sealt kõlab lapsehääl: „Vanaema, ma tahan sulle külla tulla! Kohe!“
See on õhtune pooltund, mil tuleb meelde unelaul, mida on laulnud sinu ema ja vanaema ja vanavanaema ja nüüd laulad seda sinagi neile, kellele sina oled vana.
Võib-olla tuleb nähtamatu, kuid südames tunnetatav ja argipäeva soojendav valgus kuidagi ära teenida – eluaastatega, maa ja ilma nägemisega, kogemusega?
Ometi pole seegi valgus veel ülim.
Ühtäkki märkad, et elukogemusest selle valguse leidmiseks üksi ei piisa või et selle valguse võib leida mis tahes eas. Millegi muu abil.
Pimeneva talvetaeva all seistes ja sealt ülalt Linnuteed või Suurt Vankrit otsides tajud, kui väike sa oma east ja elukogemusest hoolimata oled. Samas mõistad, et sa pole üks ega üksinda.
On valgus, mis on ülem kui kõik meie mõistus ja tegu. Et seda näha, pead maha jätma kogu oma koolitarkuse ja elukogemuse.
Jõuludega lähenevat valgust pole võimalik mõistuse ja kogemustega haarata. See on kuskil seal, küünlavalguse taga, kuhu inimsilm ei näe. See on sama nii vastsündinule kui küpses eas inimesele.
Pead väljuma tavaelu seaduspärasustest, uskuma, et absoluutselt kõik on võimalik. Tunnistama, et inimmõistus ei suuda kõike taibata ja et füüsikaseaduste kõrval on olemas metafüüsilised seaduspärasused, niisugune tegelikkus, mida kogemused ei suuda seletada, kuid mis puudutavad elu kõige olemuslikumat sisu. Üksnes mõistusest ei piisa, et seda valgust tabada, kuid mõistus on vajalik jõudmiseks seisundini, mil tunnistad: ma tean, et mina, inimene, ei pruugi kõike teada.
Seda taibanud, hakkad mõistma, et küsimus ei ole selles, kas see iseäralik valgus on olemas, vaid see, kas ja kui palju usk selle olemasolusse suudab inimest aidata.
|