Mida MINA tahan?

Hille kolumn ajakirjas Elukiri nr 10/2011

Järjekorras seistes kuulad tahtmatult teiste ootajate omavahelist juttu pealt, kuigi püüad end välja lülitada.

Kaks naist, ilmselt omavahel tuttavad või sugulasedki, üks umbes minuealine, teine vanem, räägivad argipäevastest asjadest. Ilmselt on nad siin järjekorras juhuslikult üle hulga aja kokku saanud.

„Kas sa tööl ka veel käid?“ küsib vanem naine.

Noorem vastab: „Muidugi käin, sealsamas. Aga poole kohaga, sest noortel on ju abi vaja. Tiidu poiss ei taha kuidagi lasteaias käia, lähen talle lõuna aegu järele ja vahel olen poisiga hoopis kodus. Teele tütrel on pärast kooli kord üks, kord teine trenn, pean teda ühest linnaotsast teise viima. Ja Tõnise väiksem poiss jälle... Siis käin veel naabrinaist aitamas ja ...“

Naine loetleb üksteise järel oma kohustusi, mispeale vestluskaaslane imestab ja küsib: „No kas just sina pead kõike tegema?“

„Aga kes siis veel?“ on noorem naine, tõenäoliselt samuti juba pensionieas, nõutu: „Laste isadel-emadel on ju pikad tööpäevad, võtavad vahel tööd kojugi kaasa – ega tohi kurta, praegusajal tuleb töökohast kinni hoida. Naabrinaisel lapsed Soomes tööl, aga tervis kisub kehvaks, ei saa enam ise kõigega hakkama...“ 

„Selge see,“ noogutab too vanem proua, olles nooremaga just nagu ühel nõul, samas aga kibrutab kulmu ja küsib mõtlikult: „Aga... kas Sul ENDALE ka aega jääb?“

„Endale?!“ Paistab, et noorem naine on küsimusest üllatunud. Vestluskaaslane pakub talle vaatenurga, millest ta ise pole oma energilist tegutsemist hinnanud.

„Noojah,“ venitab vanem naine mõtlikult. „Ega sa pole ka enam kakskümmend viis... ja viiskümmend kaks ka enam mitte,“ lõpetab ta pisukese huumoriga, siis aga seletab oma eelmise küsimuse üle: „Jah, kas sa oled mõelnud, mida SINA ise tahad?“ 

Noorem naine ohkab: „Ma ju tahangi lapsi ja lapselapsi ja kõiki aidata! Aga eks aega võiks jah rohkem olla.  Mõnikord väsin nii ära, et õhtul vajun voodisse kui ront. Mõtle, ja üleeile hommikul magasin sisse, ei kuulnud äratuskella, jäin tööle hiljaks! Minuga pole elu sees nii juhtunud!“

Naine on praegugi veel oma ennekuulmatust käitumisest kohkunud.

Vanem proua aga lausub vaikselt, otsekui eneselt küsides: „Mis mõte on elada, kui pole aega elu mõtestada...?“

Tundub, et noorema naise jutt tuleb talle ta enda varasemast elust tuttav ette.

Ja tuleb tuttav ette minulegi, kes ma tahtmatult neid kahte pealt kuulan. Kui küsiksin endalt: „Mida MINA tahan?“, siis oleks vastus umbes sama, mida äsja noorema naise suust kuulsin: „Ma TAHANGI kõike seda, mida ma PEAN tegema. Aga...“

Meie põlvkonnale on sõna MINA justkui tabu. Meid on õpetatud mõtlema ennekõike teiste ja siis alles enese peale. Nii me teemegi. Oleme tublid, väga tublid ka siis, kui enam ei jõua nii palju kui paari- või kolmekümneaastasena. Rügame endises või veel kiiremas tempos kui aastate eest, raha- ja ajanappuse ning muude takistuste kiuste.

Läheme appi ka siis, kui meie abi ei küsita ning mõnikord isegi ei vajata. Parandame oma lähedaste elu ja püüame vahel ka maailma parandada, unustades ütlemise, et kes noorena maailma ei paranda, sellel pole südant, ja kes vanana seda ikka veel püüab teha, sel pole mõistust.

Armastame oma lähedasi, unustades vana targa raamatu sõnad, mis manitsevad armastama ligimesi nii nagu iseennast. See tähendab, et ennekõike tuleb armastada ennast, siis alles teisi.

Miskipärast tundub mulle, et eelkirjeldatu käib enamasti naiste kohta. Mehed on targemad: nad küll ei hoia end naistest märkimisväärselt paremini, kuid julgevad rohkem teha seda, mida nemad tahavad. 

Aga meie, naised, ei tule selle pealegi, et peaksime tuhandete toimetuste keskel rahulikult maha istuma ja endalt küsima: „Mida MINA tahan?“  

Selle asemel üritame elule veelgi pöördeid lisada ja vedada end liistule, mis ei pruugi igaühele sobida. Tunneme alaväärsust, kui avastame, et soliidses eas ei tahagi me langevarjuga hüpata, purjelauaga surfata, maratoni joosta või peotantsutrenni minna, vaid hoopis...? 

Kes julgeks tunnistada: „MINA tahan laiselda, lihtsalt OLLA!“? Tahan jätta äratuskella helisema sättimata ja käekella käe peale panemata!

See ei sobi ju eesti inimesele, meie põlvkonnale (naistele?), kes me oleme üles kasvanud teadmises, et töö on Jumal!

Rahustad end: „Küll ma kunagi...“

Kuid... sa pole enam kakskümmend viis ega isegi mitte viiskümmend kaks...

Kes on saanud hakkama julgustükiga ja küsinud eneselt: „Mida MINA tahan?“